Kehakuju ei pruugi haigust avaldada! Inimene ei pea kaaluma 25 kilo ja olla silmnähtavalt alakaaluline, et olla söömishäiretega kimpus
See oli Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise korraldatud aruteluringi „“Teibitud suu” ja söömishäirete tegelikkus” üks põhisõnumeid. Pea igaüks meist on kokku puutunud sugulaste või tuttavatega, kes igal kohtumisel ei jäta märkamata ja märkimata, milline su kehakuju parasjagu on. Liigagi tihti võib välimusemuudatuse taga olla mõni trauma või haigus ning kommentaar on täiesti kohatu, haigettegev ning halvimal juhul viia enesehävitusliku käitumiseni. Üks arutelu korraldajatest ja Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise algatajatest Merle Purre lisas, et üleüldse on olemas nii palju muid komplimente, mida me saame teiseteise isiksuste ja oskuste kohta teha ning mida vähem välimusele keskenduda, seda parem.
Söömishäire hiilib salaja ligi
Olukorras, kus Eestis pea iga kümnes inimene kannatab söömishäire all ja tema sugulastel on tavainimesest geneetiliselt kaheksa korda suurem oht haigestuda, on oluline, et oskaksime märgata ja toetada. Seda enam, et kehakuju ei pruugi haigust avaldada — inimene ei pea kaaluma 25 kilo ja olema silmnähtavalt alakaaluline, et olla söömishäiretega kimpus. Samuti ei tähenda söömishäire meeltesegadust või vaimuhaigust, seda kogenud tunnistavad hoopiski, et olid enda tegevusest täiesti teadlikud ja arvasid ainult, et nad teevad seda seni, kuni saavutavad soovitud kehakuju. Ainult et ühel hetkel võtab mõte söögist ja kehast üle kõik muud, toitumishäire on üks psüühikale kõige ohtlikumatest hagustest. Söömishäire hiilib ligi salaja, keegi ei ärka hommikul mõttega, et hakkab ennast näljutama või liigsöödud toidust oksendamise või lahtistite abil vabanema. Dieet on eelkõige kehakuju mõjutamine, söömishäire mõjutab aga kogu elu, püüdes keha muutes kõike ümbritsevat paremaks teha. See pole ka mingile kindlale ühiskonnagrupile või soole omane haigus, vaid haarab nii õnnelikest kui õnnetutest perekondadest noormehi ja neide ning sellest tervenemine nõuab pikka tööd, lähedaste tuge ja spetsialistide abi.
Kuidas märgata?
Ka pärast toitumishäire seljatamist võib enda keha tajumine kauaks ajaks häirituks jääda, nähes seda reaalsest suurema või väiksemana. Kõrvalseisjate jaoks on oluline õppida neid muudatusi märgata — inimese väär nägemus endast on kohe kindlasti punane lipuke. Samuti meeleolumuutus, riietumisstiili erinevus, füüsilised märguanded nagu juuste väljalangemine, kuiv nahk, menstruatsiooni puudumine või mittetekkimine, pidev külmatunne, kehalise kontakti vältimine jne. Raamatu “Teibitud suu” autori Eliis Grigori sõnadega öeldult tasub muretseda ja inimesega otse rääkida siis, kui tema käitumine ja välimus on sellised, millised nad varem olnud pole. Kindlasti ei tohiks asjasse ükskõikselt suhtuda, probleemi sügavusest annab märku juba see, et nii Tartus kui Tallinnas on haigla söömishäirete osakondades pikad järjekorrad.
Positiivsed muutused saavad tulla ainult siis, kui ainus kehaideaal on olla terve ja õnnelik, meie välimus pole kellegi arvustada ja ühiskonnas poleks enam tabu olla haige. Eliis Grigori ema Maarika ütles, et tema jaoks oli ülimalt kummaline, kuidas tuttavad häbenesid Eliisi haigusest tema endaga rääkida ja tunti kahetsust, et selline hea tüdruk nüüd endale niiviisi teeb. Maarika rõhutas neil kordadel, et tal on endiselt hea tütar, lihtsalt haige, haigeks jäämine ei tee lapsest või üldse kellestki halba inimest.
Rohkem infot ja tuge leiad siit.
Loe toitumishäirete kohta lisa siit.
