Carmen Pritson jagab kogemust: mees tõdes, et ta on oma suhtes jõudnud justkui kalju servale ja sealt edasi ei olegi enam muud pääsu kui hüpata...

Me elame täna ühiskonnas, kus hirm ja ebakindlus homse ees on pannud meid käituma läbi viha ja trotsi. Me teeme valikuid, millel puudub ratsionaalne põhjendus. Seda võib nimetada ka lihtsalt lahmimiseks, kirjutab teleekraanilt Carmen Pritson, kes on keeranud oma elus hoopis uue lehekülje ja aitab nüüd inimesi life coachina.

Strateegiline sekkumine on võimalus aidata inimesel endal kiiresti mõista oma käitumise põhjuseid. Kui teraapias keskendutakse rohkem mineviku traumadele, siis strateegilise sekkumise põhimõte on sekkuda KOHE. Lahendus tuleb ju leida tänases hetkes ja päevas. Me keegi ei ela ilma vigadeta — ka vaimselt kasvanud (valgustunud) inimesed astuvad ämbrisse, ja kuidas veel. Seda ämbrit on aga võimalik tühjendada ja edasi liikuda ilma selleta. Paljud inimesed arvavad, et selgeltnägija näeb kogu aeg ja tema tõde on püha. Kallis inimene… Sina ise oled püha ja sinu tõde on olla see, kes sa hinges olla tahad. Mitte keegi ei saa meile ette ennustada, sest homset pole veel loodud. Looja on inimene koos oma emotsioonidega.

Strateegiline sekkumine aitab aga inimesel aru saada oma emotsioonide tugevusest ja nende mõjust otsuste tegemisel. Kõige suuremaks kingituseks õppides Anthony Robbinsi käe all pean oskust mõelda igas olukorras loovalt. Metafoorid annavad selleks imelise võimaluse. Jagan teiega ühte lugu, mida jagasin kunagi ka oma Facebooki lehel. See on näide strateegilisest sekkumisest, millega täna tegelen.LUGU:

Mõni aeg tagasi rääkisin mehega, kes on olnud abielus 11 aastat. Ta on ehitanud üles maja ja saatnud kooli kolm last. Eelmisel aastal hakkas ta tundma aga sisemist rahutust. Miski polnud enam endine. Polnud põhjust tunda elu ja suhte üle rõõmu või lihtsalt rahulolu. Kõik lihtsalt kulges.

Nii hakkas talle üsna ootuspäraselt ühel päeval tunduma, et ka naine on nende suhtes võtnud justkui hoiaku: me oleme koos, sest meil on lapsed. Selline hoiak ei sobi aga mitte ühelegi inimesele, sest see on alandav. Sellise hoiaku kõrvale hakkavad alati tekkima ka armukesed. Mees tõdes, et ta on oma suhtes jõudnud justkui kalju servale ja sealt edasi ei olegi enam muud pääsu kui hüpata.

Kui ma küsisin mehelt, kas ta on valmis seda suhet ka päästma, siis vastas ta kahtlematult: “Muidugi. See on minu pere ja minu lapsed. Ma hoolin neist.”

Kallis sõber, kui on olemas soov, siis on olemas ka vahendid ja võimalused midagi muuta.

Ma palusin mehel seista oma kujutluses selle kalju servale, kus ta tunneb end olevat. Ma küsisin, kuidas ta end tunneb? Kas see on meeldiv või ebameeldiv tunne?

“Seistes kalju serval ei saa ju olla just eriti meeldiv”, vastas ta.

“Aga mis sa arvad, kui pikalt sa suudaksid sellel kaljul seista, ilma et sa ära väsiksid?” küsisin.

“Vist mitte rohkem, kui päev, kaks…ehk kolm…”

Ma palusin tal vaadata enda kujutluses ette kaugusesse. Temast eemal on tema naine, kes seisab samuti kalju serval. Te olete eraldatud kärestikuga. Vaata seda voolavat vett. See on aeg. Aeg voolab ja muudab kalju seina libedaks. Võimalus üksteisega taas ühineda muutub aina raskemaks. Ma annan sulle võimaluse ronida teisele poole kärestikku. Sinu kujutluses on nüüd sinu kõrval tükikesteks lõigatud köis. Et köis sind kannaks, tuleb vabaneda lisakoormast. Vaata oma jalgu. Sinu jalgade küljes on rasked kotid. Miks sa neid kaasas kannad?

“Mis kotid need veel on?” küsis mees. “Need on sinu kurvad või haiget teinud mälestused,” vastasin. “Igas selles kotis on tükike sinu hingest, mis on haiget saanud. Iga vaidlus või ootus või vihaga välja öeldud sõna on pandud sinna. Kas sa tunned nende raskust?” küsisin.

“Tunnen. Metsik raskus ja kuradima valus.”

Mehe silmadest hakkasid voolama pisarad. Ta tundis nende sõnade valu ja koormat oma südames.

“Kas need kotid jäävadki mulle nüüd jala külge?”

“Ei, sa vabaned neist. Sa võtad iga koti eraldi oma jala küljest lahti ja viskad kärestikku. Sa saadad selle tunde minema.”

Pool tundi sidus mees end lahti valusatest köidikutest. Kui ta oli end lõpuks neist vabastanud andsin talle tema kujutluses kätte tükikesteks lõigatud köie.

“See köis tuleb siduda üheks tervikuks,” ütlesin.

“Ma ei saa aru, miks ta tükikesteks on lõigatud?” küsis ta.

“Iga sõlm kannab sind kärestikust üle vaid siis, kui paned selle sisse oma tänulikkuse. Mille eest sa oma naisele oled tänulik. Miks sa teda päriselt armastad. Mida rohkem sõlmi suudad teha, seda kindlamalt jõuad temani.”

Seda tehes jäi mees esialgu väga mõtlikuks. Temas toimus sisemine võitlus suruda alla enda haavumised ja olla naisele tänulik TINGIMUSTETA. Kui ma palusin tal seda teha kõva häälega, siis ta murdus. Tema sisemine ARMASTUS lõi jalaga südame lahti ja lasi tal tunda päris tundeid.

Kui sõlmed olid seotud, viskas ta kujutluses köie oma naisele, kes seisis teisel pool kärestikku. Ta ronis üle ja ma palusin tal oma naist kallistada.

See ei olnud enam nii raske:)

Nüüd palusin tal võtta naise käest kinni ja astuda üheskoos kalju servale.

“Sul on võimalus nüüd koos oma naisega hüpata kaljult alla kividele ja muuta kõik olematuks…. tahad sa seda?”

“Ei.”

“Siis võta ta sülle ja vii ta sinna, kus ta tunneb end sinu haardes turvaliselt ja õnnelikult, sest mida kindlam on sinu haare, seda kindlam on tema armastus sinu vastu. Ära lase enam kunagi oma tunnetel juhtida end kalju servale.”