Carmen Pritson: inimeseks olemine on muutunud noorte jaoks liiga rusuvaks, nad ei jaksa vanemate stressi ja hirmuga enam võidelda
Olla oma emotsioonide kuningas ja kontrollija on teadus. See on teadus enesearmastusest. Kui sa vaatad taevast ja näed vaid pilvi, siis sa ei saa ju näha päikest, mis on tegelikult pilvede taga peidus, kirjutab life-coach Carmen Pritson.
Usk sellesse, et homme võib olla päikesepaistelisem, parem ja helgem päev on paljude jaoks juba ammu tabu. Hirmud on võtnud võime tunda oma meeltes midagi helgemat kui trots ja viha teise inimese või end ümbritseva vastu.
Hirm olla teiste poolt vihatud on sama, mis olla enda vastu lihtsalt julm ja taguda endale iga päev mingi raske esemega pähe. Kui paljud lapsed tunnevad seda tunnet täna igapäevaselt. See on pidev võitlus mitte olla vihatud ja samas olla ise tugevam — see tähendab vihata rohkem kui teised.
Noor hing ei tea, et saab ka ilma hirmuta, sest ta ei oska vabadust veel analüüsida. Ta pole päevagi vabadust veel tunda saanud, kuidas saakski ta mõista hingelist vabadust?
Mida teha nende noortega, kes end lõiguvad või endalt elu ähvardavad võtta?
Minu isiklik ja väga isiklik arvamus on: tuleb neid hingeliselt lasta lihtsalt olla. Poe vaja anda hinnanguid või koormata neid tarkade psühholoogiliste terminitega. Need hinged vajavad ise otsustamist. Nad vajavad seda, et neist lihtsalt hoolitakse. Kuula ja ole tema jaoks lihtsalt olemas. Ole olemas teise inimesena, sõbrana. Mitte vanemana, õpetajana, arstina.
Ole olemas hingetasandil. Ta vajab sinu toetust vaid siis, kui ta ise ei oska enam end aidata. Paljud noored teevad seda vaid tähelepanu vajadusest. Mitte egoistlikult, vaid vajadusest armastuse, kuulamise ja mõistmise järele.
Ta röögib abi järgi juba pikalt enne enda vigastamist, aga kui ta seda juba teeb, siis ta on juba alla andnud. Tema mõistus tõrjub aru saamast, et keegi ei mõistnud tema valu. Ta ju karjus appi. Hing, kes endale viga teeb, otsib valu, et tunda end elusana. See on valu, mis tuimestab tema enda sisemist valu. Kui laps näeb, et ta on end vigastanud, siis ta ei adu, et see jääb aastateks. Ta ei hooli sellest tollel hetkel. Ta ei hooli enda välimusest üldse ja katab end hea meelega üleni musta, et kaitsta end kogu maailma valu eest.
Kui noor inimene tunneb, et keegi on tema haavu märganud, siis ta ei põe. Oligi see ju üks osa lõikumise eesmärgist. Isegi siis, kui ta teeb seda esialgu salaja ja omaette, siis tegelikult on tema kujutluses sellel hetkel ümber palju inimesi. Ta vaatab neile otsa ja vigastab end. Ta ei karda vahele jääda, sest alateadlikult ta seda otsibki.
Kui keegi ütleb, et ta lõigub end, siis tuleb sellele kohe reageerida. Tuleb leida võimalus seda inimest kuulata. Mitte mingil juhul ära küsi: miks? Ta ei oska sellele vastata. Küsi temalt: kas oli hea tunne, kui veri mööda kintsu või käsivart alla jooksis? Kas ta nautis seda? Aga kui see nii nauditav on, siis teeme seda koos perega? What the fuck????
Just! See on see, millega ta pole arvestanud… et tema perel on väärtus omaette ja et pere koosneb inimestest, kellest ta tegelikult sisemiselt väga hoolib. Ta on kukkunud ohvriseisundisse, kust välja tulla saab vaid talle abikätt ulatades.
Miks sellest täna tuleb rääkida?
Inimeseks olemine on muutunud noorte jaoks liiga rusuvaks. Nad ei jaksa vanemate hirmudega ja stressiga enam võidelda. Nad tahavad oma vanemaid aidata, aga neid ei lasta. On ehk aeg hakata kuulama, mida on sulle öelda sinu 14-18 aastasel noorel. Las ta aitab sind. Kuula teda ja ole talle mitte vanemaks, kes ütleb mis on vale või õige, vaid teejuhiks, kes näitab võimalike suundi, aga valikuid teeb tema ise. See võiks olla täna kõikide vanemate uus väljakutse — unustada vanemaks olemine. Ole teejuht ja inspireerija.
Ole tark hing, kes aitab teist hinge loomaks elu, mida ta siia ilma otsima tuli.
