Pikk tee andestuseni: keerulised küsimused, millele pead vastama, kui su kallim on sind petnud
Kui sa said teada oma kallima truudusetusest, tuleb sul vastata iseenda jaoks mõnele keerulisele küsimusele.
Mida pidada truuduse murdmiseks?
Kui sa – nagu halvas anekdoodis – tuled koju varem ja leiad süüdlasliku näoga mehe ning alasti naise voodist, siis on diagnoos selge. Oli seks ja oli truudusetus. Kuigi siingi võivad olla variandid. Bill Clinton väitis rääkides oma suhtest Monica Lewinskyga, et oraalhellitused pole üldse seks. Leidub kangelasi, kes ei arva petmiste hulka purjus ööd. Kukkus – ärkas – vastutust ei kanna. Või siis veel üks küsimus: salajane porno vaatamine – on see truudusetus või süütu hobi?
Kui aga intiimsust selle traditsioonilises mõistes ei toimunudki? Selle asemel olid kohtumised, südamlikud jutuajamised või kirjavahetus sotsiaalvõrgustikus? Miks, sa kullake, siis pahane oled? Ma olin ju riides. Ja muide, mul oli sinu kingitud lipski ees. Selliste lugude jaoks on olemas termin „emotsionaalne truudusetus“. See on see, kui inimene jagab oma mõtteid ja tundeid partneri asemel kellegi teisega.
Muide, ajakirjas EvolutionaryPsychology avaldatud uuringute põhjal ärritab enamikku naistest just nimelt emotsionaalne truudusetus. Mehi aga – seksuaalne.
Seega, mis siis see tõeline truudusetus on? Õiget vastust sellele küsimusele ei olegi. Igal naisel on õigus seda mõistet isiklikult interpreteerida. Tähtis on anda sellest partnerile õigel ajal teada. Näiteks peaks kallis mees teadma, et sulle ei meeldi, kui ta Facebookis flirdib oma endiste kursuseõdedega või käib baaris pidevalt joomas ühe ja sama naissoost kolleegiga.
Kas teada või mitte?
See valik sõltub sinust. Avad mehe arvuti ja leiad sealt teate: „Olen riidest lahti, ootan sind“. Või siis seesama daam, kes pidevalt lahti riietub, helistab ise ja räägib sulle kõigest. Ent ikkagi jagunevad naised kahte leeri. Ühed ütlevad, et ei taha midagi teada. Kui ta mind armastab, oskab seda kõike varjata. Teised tuhnivad profülaktika mõttes potentsiaalse reeturi taskutes ja telefonis.
Ning jällegi – ei ole olemas „õiget“ lähenemist probleemile. Tähtis on aru saada, milline positsioon on sulle endale sobivam, ning teatada sellest mehele. Ei peagi otse ütlema: „Kui lähed vasakule, tee kõik selleks, et ma ei teaks“. Vestluse ajendiks võib saada näiteks film või tuttavate lugu.
Mida kindlasti ei tasu teha
- Ignoreerida truudusetust. Kui jaanalind peidab pea liiva alla, ei kao lõvi mitte kusagile. Ignoreerimine pole parim viis probleeme lahendada.
- Meest šantažeerida. „Ma keelan sul lastega kohtumise, kui sa …“ Sellised väljaütlemised on kui aatompomm, mis hävitab kõik elusa. Kaasa arvatud teie suhted.
- Süüdistada iseennast. Kui sulle on truudust murtud, ei tähenda see, et oled halb naine. Lihtsalt pole sinu mehel kõik korras moraaliga ja eneseregulatsiooni oskustega. See, mida ta tegi, on tema valik ja vastutus. On kindlaks tehtud, et suur osa mehi petavad oma alalisi kaasasid naistega ¸ kes pole üldse nende abikaasadest veetlevamad.
- Suhelda mehe armukesega. See ei aita. Põhjustab üksnes veel suuremat valu. Võib muidugi ilmuda sellise juurde, püss käes, ent kriminaalkoodeks ei poolda selliseid võtteid.
- Kätte maksta. Printsiip „hammas hamba vastu“ ei lisa hingelist tasakaalu (kui, siis ehk 5 minutiks). Ja solvumist ei ravi see sugugi.
- Kasutada juhtunut argumendina tülides. Juhtub, et on möödas juba 10 aastat, ent naine tuletab reetmist igal sobival - sagedamini igal ebasobival - juhul meelde, et lahendada igasuguseid probleeme. Eesmärgiks on tekitada mehes süütunnet ning murda ta vastupanu. Tulemus on null. Tuleb kas alatiseks andeks anda või ära minna. Kuldset keskteed ei ole olemas.
Kas andestada?
See on raskeim küsimus, mille naine peab enda jaoks lahendama, kui pettusest teada saab. Ei tasu oodata, et vastus saabub kiiresti. Selleks võivad minna nädalad, isegi kuud, ent otsus vaheldub paraku kümme korda päevas. See on normaalne. Üksnes sina ise tead, kui sügava haava said. Kas tahad olla edaspidigi koos selle inimesega ja kas suudad talle taas andestada?
Paljud järgivad mõtet: „Pean iga hinna eest säilitama perekonna just laste pärast“. Ning elavad koos oma truudusetu kaasaga, seejuures talle andestamata. Samas ei oska keegi kinnitada, kas selline valik on laste jaoks ikka see kõige õigem. Me ei oska teise, ka mitte väikese inimese, eest otsustada. Kindlam on orienteeruda omaenese tunnetes. On parem, kui ema ja isa on eraldi õnnelikud kui koos õnnetud. Sageli meenutavad täiskasvanud lapsed vanemate lahutust kergendusega: „Lõpuks lõppesid skandaalid“. Seega tuleks perekonda säilitada üksnes iseenda pärast.
Või minna?
Psühholoogide seisukohalt tuleks mõelda lahkumisele, kui:
Ta ei taha midagi teha. See tähendab, et ta keeldub enda tekitatud probleemi lahendamast. Võibolla ta isegi üritab seda eitada: „Kallis, mehed on ju loomu poolest polügaamsed. Me ei suuda olla truud vaid ühele naisele. Me vajame vaheldust, uudsust, jahti…“ Sa kas nõustud selle positsiooniga või jätad jumalaga. Või siis viskleb mees kahe tule vahel ega taha otsustada: „Jumal küll, kaks naist armastavad mind ja ma ei suuda valida. Vaene mina, olen nii õnnetu. Oodake, kallikesed, veidi ja ma mõtlen, mida teha“. Ja see „veidi“ võib kesta aastaid. Seetõttu tuleb määrata kindel tähtaeg, seejärel on aga kõik.
Ta veeretab vastutuse partneri kaela. Enamgi veel. Ta lausa süüdistab: „Petsin sind, sest oled paksuks läinud, ei hoolitse enam enda eest, pole küllalt hell …“ Oskuslik manipulaator võib keerata kõik nii, et naine võtab enda peale lõviosa süüst, milles ta süüdi pole. Peab meeles pidama, et kauaaegsetes suhetes on alati millestki puudus. Küsimus on selles, kuidas inimene sellesse suhtub. Kas suhtleb sõpradega, tegeleb hobidega või siis naudib seksi võõra naisega. Igal juhul on see tema valik ja tema peab selle eest vastutama.
Kuidas taas usaldust leida?
Usaldus kaob hetkega, ent taastamistööd võtavad hulga aega. Kuidas seda protsessi siis kiirendada? Peab mõistma, et truudusetus on ühine probleem ning selle peab koos lahendama. Tuleb osata teineteisega rääkida ja teineteist kuulata. Ja seda avameelselt. Väldi süüdistuste laviiniga kallale tormamist ning räägi talle, kui haiget tema truudusetus sulle tegi. Räägi nii, et ta ei taanduks kaitsesse. Ei tasu talt välja uurida üksikasju. Kui ta räägib sulle sellest, kus, millal ja millises poosis, siis kergem sul kindlasti ei hakka.
Võimalik, et tasuks küsida „Miks?“, ometi ole valmis selleks, et midagi tarka sulle ei öelda. Kui aga mees üritab analüüsida, millest talle puudu jäi, siis mõelge koos, kuidas saaks probleemi lahenda.
Mees, kes tõesti soovib säilitada suhet, peab aru saama, et nüüdsest peab ta olema „läbipaistvam“. See tähendab, et helistab, kui kauemaks jääb, veedab kauem aega kodus (ja vähem Internetis), ütleb, kuhu ja kellega läheb. Kui ta pole sellisteks sammudeks valmis, siis ta ilmselt ei saa olukorra tõsidusest aru. Ent ka naine ei tohiks juuksekarva lõhki ajada. Ei saa ju võtta inimeselt õigust oma isiklikule ruumile, keelata sõpradega suhtlemist või nõuda e-posti ja Facebooki paroole.
Suhete kiiremaks taastamiseks tuleks sagedamini kahekesi jääda ning ühine tegevus leida. Tuletage meelde, mida tegite suhete alguses, millest rääkisite, kellega lävisite. Ent paraku võib ka selguda, et teil polegi millestki rääkida ning ühiseid huvisidki enam pole. Mis siis ikka, sel juhul on lihtsam vastu võtta otsus lahku minna. Ja kuidas ka ei mõtleks, negatiivne tulemus on samuti tulemus. Ja samamoodi tähtis.
Allikas: Dobrõje Sovetõ, juuni, 2018
