Carmen Pritson: miks inimene ei usu enam teise inimese headusesse?

Millegipärast ei usalda me juba ammu Eesti riigi valitsust. Me ei usalda naabrimeest. Me ei usalda teist inimest. Me ei usalda kedagi peale iseeenda. Milles asi? Miks inimene ei usu enam teise inimese headusesse, uurib life-coach Carmen Pritson.

Kui on olemas usk, on olemas ka lootus. Keegi ei saa anda meile garantiid, et kui inimene sulle rõõmsalt otsa vaatab, siis on ta sinu sõber ja soovib sulle vaid head. Seda lihtsalt pole võimalik ette aimata. Usk olla ise, on meil aga millegipärast üsna tugev. Me võtame ette suuri tegusid ja me ei karda komistada. Me ei karda teiste pahakspanu. Me ei karda sattuda pila alla. Miks? Olles üksi oma saavutatuga annab see meile hiljem ääretult suure kindlustunde ja palju uusi kogemusi ka tulevikuks. Me naudime sära, mis sellele järgneb. Sellises ühiskonnas kasvab aga USALDAMATUS teiste inimeste vastu. Suured juhid, kes pärast komistamist ninali on ei näe ju kunagi süüd vaid endal. Ta süüdistab meeskonda. Kes on aga sinu meeskond?

Ärgem unustagem, et meeskond on alati niisama nõrk, kui oled sina selle meeskonna ees. Usaldamatus näitab alati sinu enda nõrkust. Usaldus tuleb kogemustega ja seda ei ole võimalik õppida.

Kui kunagi oli aeg, kus inimesed pidid olema alati kollektiivsed ja suhtlema oma inimestega ka siis, kui nad seda väga ei tahtnud, siis nüüd on aeg muutunud. Inimesed ei pea enam suhtlema. Nad kirjutavad ja messivad. Nad väldivad otsest suhtlust. Mis see aga põhjustab? Jällegi üha kasvavat usaldamatust.

Kui sa jalutad kuskil õues ja sulle tulevad meelde mälestused, mis on seotud pallimängu, kulli või keksuga, siis tänases ühiskonnas kasvab laps üksi oma toas arvutiekraani taga. Ta õpib mängima mängu, kus võitjaks saab ta tulla vaid usaldades iseennast. Tema oskamatus olla meeskonnas hakkab paratamatult mõjutama ka meie tulevikku. Kuidas seda olukorda muuta?

Jalgpall, sulgpall, võrkpall jne on tänases ühiskonnas parimad teraapiad sinu lapsele. Need õpetavad teda arvestama teiste liikmetega. Õpetavad nautima koos võite ja ka kaotusi. Jalgpallis ei ole võimalik tuua võite koju, kui sa ei oska olla meeskonnas. Pole võimalik olla liider, kui sul ei ole kedagi juhtida.

Mida peaksime juba täna koolisüsteemis muutma, et meie tulevased liidrid õpiksid usaldama ja juhtima meeskondi?

Olema paindlikumad. Me ei anna lastele võimalust olla nemad ise. Ikka ja jälle aetakse näpuga taga punkte ja ollakse paindumatu koolidele seatud õppesüsteemis. Ikka ja jälle tuleb kuskilt keegi ja muudab õppeprogrammi veel rangemaks. Eriti oluline on olla lastega nende õpitulemuste suhtes rahulik just vanematel. See on vaid number, mis ei määra sinu lapse tulevikku. See on number, mis näitab sinu lapse valmidust olla see inimene, kes on selles hetkes, selles koolis, sellele ühiskonnale vastuvõetud-aktsepteeritud. Justkui pitser, mis tõestab... mitte midagi, mis sellele inimesele tegelikult vajalik on. Matemaatika on palju huvitavam, kui seda täna koolis õpetatakse. See on teadus, mis võiks olla loovuse alustala. Matemaatika ei ole vaid pelgalt numbrid... see on teadlikus sellest, kuidas füüsika, keemia, astronoomia ja geomeetria omavahel suhestuvad. Numbrid aitavad teadusel luua terviklikust. Matemaatka ei oleks enamusele igav, kui me läheksime kaasa uuendustega, mida meie lapsed meilt ootavad.

Igal lapsel on oma erinev arusaam nii matemaatikast, keemiast kui füüsikast. See arusaam ei ole mõõdetav. See ei ole karistatav. See ei ole enam see aeg, kus me võrdleme saavutatut oma pinginaabriga.

Laseme oma lastel kasvada keskkonnas, kuhu nemad sündisid. Meie ülesanne on tekitada neile võimalused, mis neid edasi arendaksid. Võitlus nähtamatu konkurentsi ehk virtuaalmaailmaga on meie (vanemate) suurim väljakutse. Seda väljakutset ei tohi aga karta vaid seda tuleb ohjata. Sinu suhtumine vaenlasesse määrab sinu lapse suhtumist sinnusse. Usalda teda ja sa võidad selle lahingu.

Kui sa küsid oma 10 aastaselt pojalt, missugune tund on koolis kõige ägedam, siis ta ei pruugi sulle üldse vastata. Miks? Sest ta ei hinda ainet, vaid inimest. Tema jaoks on oluline SUHTUMINE.

See, milline on õpetaja, määrab lapse suhtumist ainesse. Teda ei huvita punktid. See on tema jaoks pelgalt mäng, kus ta ei tahaks olla kaotaja.

Aine saab olla tema jaoks huvitav vaid siis, kui see on talle huvitavaks loodud.

Tuleme oma põhimõtetega lastele lähemale ja küsime neilt:” Mis on see, mis võiks olla teisiti koolisüsteemis?”

Küsime neilt ja KUULAME. Oleme kohal ja austame nende arvamust. Oleme nende partnerid ja laseme neil kasvada sellisteks, kes kunagi ka meie käest küsivad: „ Kuidas me saame olla teie suhtes paidlikumad?”