Käte ja jalgadeta sündinud Nick Vujicici: kui me mingil juhuslikul põhjusel end vihkame, on üsna lihtne seda põhjust sadade teiste tühiste ja niisama vigaste põhjustega asendada
Eesti keeles ilmus värskelt maailma ühe hetke populaarseima motivatsioonikoolitaja Nick Vujicici raamat „Piirideta elu. Kuidas teha elu pööraselt heaks“. Nick on mees, kes sündis ilma käte ja jalgadeta, kuid sellele vaatamata on ta suutnud teha elus kõike, millest ta unistab ja enamgi veel.
Ühel päeval Ida-Aasias ringreisil olles kõnelesin ma Singapuris enam kui kolmesaja ärijuhi ja ettevõtja ees. Kui olin ettekande lõpetanud ja saal hakkas tühjenema, kiirustas minu poole üks väärikas härrasmees. Ta nägi välja edukas ja enesekindel, täpselt nagu kõik teised selles väärikas kuulajaskonnas, nii et tema esimesed sõnad, kui ta minuni jõudis, olid üllatavad.
„Nick, aita mind,“ anus ta.
Sain teada, et sellele edukale mehele kuuluvad kolm panka, aga ta oli minult alandlikult nõu küsima tulnud, sest materiaalne rikkus ei kaitsnud teda ängistuse eest, mida ta koges.
„Mul on imetore neljateistkümneaastane tütar ja mingil kohutaval põhjusel ütleb ta iga kord peeglisse vaadates, et ta tunneb end inetuna,“ rääkis ta. „Mu süda murdub sellest, et ta ei näe, et ta on tõesti kaunis. Kuidas ma saan teda panna nägema seda, mida mina näen?“
Mehe muret oli kerge mõista, sest vanemate jaoks on kõige raskem laste kannatusi näha. Ta püüdis aidata tütrel enesevihkamisest üle saada, mis oli väga tähtis, sest kui me ei suuda endaga leppida siis, kui oleme noored ja terved, mida me tunneme siis, kui me saame vanemaks ja kogeme tervisehädasid, mis kaasnevad kõrgema vanusega? Ja kui me mingil juhuslikul põhjusel end vihkame, on üsna lihtne seda põhjust sadade teiste tühiste ja niisama vigaste põhjustega asendada. Nooruse ebakindlus võib sind põhja viia, kui lubad endal oma vigadele, mitte tugevustele keskenduda.
Piibel ütleb, et me oleme „kardetavalt imeliselt loodud“. Miks meil on siis nii raske end armastada sellisena, nagu oleme? Miks meid koormavad nii tihti tunded, et me pole piisavalt ilusad, pikad, peenikesed, head? Olen kindel, et see Singapuri isa külvas tütart armastuse ja kiitustega üle, püüdes tema enesekindlust ja enesehinnangut tõsta. Meie vanemad ja armastatud inimesed võivad kurnatuseni meid üles upitada püüda, aga piisab vaid ühest klassikaaslase õelast märkusest või ülemuse või töökaaslase vastikust kommentaarist ning nende vaev on olnud asjata.
Me muutume haavatavaks ja võtame omaks ohvri mõtteviisi, kui võtame oma enesehinnangu aluseks teiste inimeste arvamuse või võrdleme ennast teistega. Kui sa ei suuda ennast aktsepteerida, siis sa oled vähem valmis teisi aktsepteerima ning see võib viia üksilduse ja eraldatuseni. Kõnelesin ühel päeval teismeliste grupile sellest, kuidas populaarsuse ihalus paneb inimesi sageli koolis vähem ilusaid või sportlikke lapsi tõrjuma. Oma jutu tõestuseks küsisin otse välja: „Kui paljud teist tahaksid minu sõber olla?“
Minu kergenduseks tõstis enamik ruumis viibijatest käe.
Aga siis ma esitasin küsimuse, mis neid segadusse ajas: „Nii et minu välimus ei oma tähtsust, jah?“
Lasin neil oma sõnu paar minutit seedida. Olime just rääkinud sellest, kuidas lapsed veedavad nii palju aega, püüdes teiste hulka sobida õigete riiete, laheda soengu ja sellega, et nad pole liiga paksud, liiga peenikesed, liiga päevitunud ega liiga kahvatud.
„Kuidas on võimalik, et te tahate olla sõber käteta ja jalgadeta mehega — enam teistsugusemat inimest te ei kohta ilmselt kunagi –, aga tõukate eemale klassikaaslased, sest neil pole õigeid teksapükse, ilusat näonahka või moelavadele sobivat keha?“
Kui sa end karmilt kritiseerid või endale tugevalt survet avaldad, hakkad ka teisi kritiseerima. Kui sa armastad ja aktsepteerid end sellisena, nagu Jumal sind armastab, avaneb uks palju suurema rahutunde ja rahulolu juurde.
Surve, mida tunnevad teismelised ja noored, paistab kõikjal ühesugune olevat. Mind on kutsutud rääkima noortega nii Hiinas kui Lõuna-Koreas, sest nendes kiiresti arenevates, töökates riikides muretsetakse levinud depressiooni ja enesetappude pärast. Saabusin Lõuna-Koreasse 2010. aastal just siis, kui Vancouveris algasid taliolümpiamängud. Tore oli kõikjal Seoulis näha rahvuslikku uhkust ja entusiasmi, kui Kim Yu-Na, Lõuna-Korea iluuisutamise „kuninganna“, võitis riigile iluuisutamises esimese olümpiakulla. Huvi tema võistlemise vastu oli nii suur, et tema esituse ajal finaalis toimus riigi aktsiabörsil tavalisest poole võrra vähem kauplemist.
Mind oli näidatud dokumentaalfilmis, mida oli näinud suur osa Lõuna-Korea suure kristlaste kogukond, ja see tõi kaasa mitmeid esinemiskutseid. Sealne plahvatuslik usulevik on hämmastav. Minu võõrustajad Onnuri kirikust rääkisid, et Lõuna-Korea kristlased suhtuvad misjonitöösse kirglikult. Nad ennustasid, et kümne või kahekümne aasta pärast on Lõuna-Koreas rohkem misjonäre kui Põhja-Ameerikas, mis on hämmastav, arvestades, et Lõuna-Korea on palju väiksem.
Seouli sõites rabas mind sealsete kirikute arv. Väidetavalt on pealinnas kolm maailma suurimat kristlikku kirikut. Kuigi vaid sada aastat tagasi leidus Lõuna-Koreas väga vähe kristlasi, nimetab nüüd peaaegu kolmandik selle 48 miljonist elanikust end kristlaseks. Yoido täisevangeelses koguduses, kellele muuhulgas esinesin, on üle 800 000 liikme, kes käivad jumalateenistustel kahekümne ühes kirikus.
Minu sõbrad käivad Lõuna-Koreas ainult selleks, et kirikuid külastada. Sealsed palveteenistused on imelised, seal palvetatakse valjuhäälselt ja uue teenistuse algusest antakse märku kellahelinaga. Kuid isegi nii tugevale spirituaalsuse tõusule vaatamata on inimestel palju stressi pikkade töötundide tõttu. Surve koolis on samuti tugev, sest õpilaste vahel käib tuline võistlus, et olla parim. Paljud noored on stressis tundest, et ainult esikoht on midagi väärt. Kui nad pole kõige paremad, tundub neile, et nad on kaotanud. Mina julgustan neid teadvustama, et eksamil läbi kukkumine ei tee neist põrujaid. Jumala silmis oleme kõik väärtuslikud ja me peaksime iseennast armastama samamoodi, nagu Tema meid armastab.
Selline enesearmastus ja enese aktsepteerimine, mida ma toetan, ei ole seesama, mis enda armastamine isekal ja ennasttäis moel. Selline enesearmastus on isetu. Sa annad rohkem kui võtad. Sa pakud, kui seda pole sult palutud. Sa jagad, kui sul pole palju. Sa leiad rõõmu sellest, kui paned teised naeratama. Sa armastad ennast, sest ei mõtle ainult iseendale. Sa oled õnnelik selle üle, kes oled, sest suudad teised enda ümber õnnelikuks teha.
Aga mis siis, kui sa ei suuda end armastada, sest mitte keegi teine ei armasta sind? Kardan, et see ei ole lihtsalt võimalik. Vaata, sina ja mina oleme Jumala lapsed. Igaüks meist võib loota Tema tingimusteta armastusele, Tema armule ja Tema andestusele. Me peaksime iseennast armastama, mõistma oma ebatäiusi ja andeks andma oma vead, sest Jumal teeb seda kõike meie puhul.
Lõuna-Ameerika turneel esinesin ma ühes Colombia uimastisõltuvuse taastusravikeskuses. Publiku seas olevad sõltlased ja endised sõltlased pidasid oma väärtust inimestena nii väikeseks, et olid end peaaegu uimastitega hävitanud. Ma ütlesin neile, et Jumal armastab neid, ükskõik kui kaua nad on sõltuvuses olnud. Nende näod lõid särama, kui ma kinnitasin neile tõlgi abiga, et Jumal armastab neid tingimusteta. Kui Jumal on nõus meile patud andestama ja meid niimoodi armastama, miks me siis ei suuda endale andestada ja end aktsepteerida? Täpselt nagu selle Singapuri pankuri tütar, kaotasid need Colombia uimastisõltlased tee, sest nad pidasid mingil põhjusel oma elu vähem väärtuslikuks. Nad tundsid, et ei vääri parimat, mida elul on pakkuda. Mina ütlesin neile, et me kõik väärime Jumala armastust. Kui Tema meile andestab ja meid armastab, siis peaksime ka endale andeks andma ja end armastama ning siis püüdlema nii hea elu poole, kui võimalik.
Kui Jeesusel paluti nimetada kõige tähtsamad käsud, ütles ta, et esimene on armastada Jumalat kogu oma südamega, kogu oma hingega, kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga, ning teine armastada oma ligimest kui iseennast. Ennast armastades ei ole sa isekas, ennasttäis või enesekeskne; sa suhtud oma ellu kui kingitusse, mida tuleb hoida ja jagada kui õnnistust.
Selmet mõelda oma puudustele, põrumistele või vigadele, keskendu oma andidele ja sellele, millega sina saad panustada, ükskõik kas siis talendi, teadmiste, tarkuse, loovuse, töökuse või hea hingega. Sa ei pea kellegi teise ootustele vastama. Sa võid enda puhul ise täiuslikkuse kriteeriume luua.
