Akupunktuur — teaduslikult tunnustatud raviviis, mis on tõestanud end paljude kaebuste ja haiguste puhul
Akupunktuur on Hiina traditsioonilise meditsiini (HTM) ravimeetod, mille abil reguleeritakse qi takistamatut liikumist kehas. Selleks torgatakse peened terasest, hõbedast või kullast valmistatud nõelad kiirete liigutustega kindlatesse punktidesse nahal. Akupunktuuripunktid on ühenduses üksikute elundite ja elundsüsteemidega ning kaebuste puhul on võimalik neid siis eesmärgipäraselt mõjutada. Akupunktuur võib mõjutada ka hormoonide, näiteks nn õnnehormooni tootmist.
Inimese kehal on kokku 360 akupunktuuripunkti. Reeglina paiknevad nad meridiaanidel ja neid rühmitatakse ühiste energeetiliste tunnuste põhjal. Sealjuures eristavad eksperdid punkte, mida saab erineval moel stimuleerida.
Alg-qi punkt: eksisteerib igas energiakanalis.
Kaevupunktid: kätel ja jalgadel.
Liitumispunktid: neis luuakse ühendus sissepoole.
Kogunemispunktid: nende kaudu saab mõjutada spetsiaalseid kudesid ja energiaid.
Läbikäigupunktid: neis mõjutatakse energia liikumist meridiaanides viimast korda.
Sidumispunktid: neis kohtuvad peameridiaanid neid ühendavate kõrvalenergiakanalitega.
Lõhustumispunktid: neis lahustuvad qi-ummistused.
Väljavalamisepunkt: siin liigub energia jälle sügavale.
Mõjupunkt: siin on qi’l sügavale ulatuv mõju.
Millal akupunktuur aitab?
Akupunktuur on tõestanud end paljude kaebuste ja haiguste puhul ning samas on ta ka teaduslikult tunnustatud. Juba aastal 1997 atesteeris selle mõju 12-liikmeline USA Riiklike Terviseinstituutide (National Institutes of Health – NIH) komisjon pärast 20 akupunktuurieksperdi süvitsi minevat küsitlemist. Nii mõjub akupunktuur muuhulgas efektiivselt operatsiooni kui ka kemoteraapia järel esineva iivelduse puhul, ravib rasedusest tulenevat iiveldust ja operatsioonijärgset hambavalu. Komisjon tõstis akupunktuuri kui täiendava meetme kasulikkuse esile bronhiaalastma, seljavalu, randme- ehk karpaalkanalisündroomi (nn hiirekäe), lateraalse epikondüliidi (nn tennisemängija küünarnuki), menstruatsiooni- ja peavalude, lihasereuma ehk fibromüalgia, sõltuvushaiguste kui ka traumajärgse rehabilitatsiooni osas. Märkimata ei saa jätta akupunktuuri mõju südame ravis. Eriti soovitatav on akupunktuuri kasutada väiksemate ja suuremate krooniliste südamevalude puhul ning koos teiste valuravimeetoditega. Seda tõendavad ka akupunktuuritulemused kroonilise nimmevaluga patsientidel, kes osalesid Berliini Sotsiaalmeditsiini, Epidemioloogia ja Terviseökonoomia Instituudi ja Humboldti Ülikooli Charite’ kliinikumi uuringutes.
Üks patsientide grupp sai kolme kuu jooksul iga kuu 15 akupunktuuriseanssi, sealjuures jätkus nende tavapärane ravi. Kontrollgrupp ei saanud nõelravi, lubatud olid ainult tavapärased ravimeetmed. Alles kolme kuu pärast said ka nemad nõelravi. Tulemus: kui esimesel grupil ilmnesid paranemisnähud juba kolmekuuse ravi ajal ja raviefekti oli tunda ka sellele järgneval kolmel kuul, siis kontrollgrupis tekkisid võrreldavad tulemused alles pärast nõelravi.
Ravi kestus
Keskmiselt kestab üks raviseanss umbes 30 minutit. Seda peaks läbi viima ainult kogenud, vastava väljaõppe saanud akupunktuuriarst. Tema teab, kuidas nõelu sisse torgata, et need mõjuksid vastavalt haiguspildile kas ergutavalt või rahustavalt. Seejuures ei ole oluline mitte ainult õigete punktide valik, vaid ka nõelte arv: vähem nõelu mõjub ergutavalt, rohkem nõelu seevastu rahustavalt.
Moksibustsioon
Moksibustsioon ehk soojuspunktuur on akupunktuuri üks osa. Väljakaevamised tõendavad, et süüdatud pujulehti kasutati juba ammu enne nõelravi. Tookord hoiti hõõguvat ravimtaime valuliku kehaosa kohal. Tänapäeval soojendatakse spetsiaalseid akupunktuuripunkte hõõguva moksataimega (harilik puju). Selleks põletatakse moksasigarit või -koonust akupunktuurinõela otsas.
Moksaravil tekkiv soojus ja taime eeterlikud õlid mõjuvad hästi paljude haiguste või ilmingute puhul (näiteks külmatunne, bronhiit, astma, pearinglus, depressioon, energiapuudus, väsimus ja madal vererõhk). Samuti kui akupunktuuri, peaks ka moksibustsiooni läbi viima ainult kogenud terapeut. Eriti kehtib see menstruatsiooni või raseduse ajal, kuna sellel ajal võib keha ravile väga tundlikult ja ettearvamatult reageerida.
