Lugejate kogemused asju koguvate vanainimestega: tasuta saadud voodilinad, prügikastist leitud sangata tassid, surnud vanemate trussikud, seitse kotti koide poolt söödud riideid...

Mõned päevad tagasi avaldasime ühe naise abipalve, kes oli hädas oma eaka emaga, kes ei soovi asjadest loobuda. Sarnaseid lugusid oli rääkida ka teistel. Siin on mõned kuldsemad kogemused.

Varem tegusad, nüüd torisevad

“Tuttav probleem. Ega vastu nende tahtmist ei saa, tuleb nad kuidagi nõusse saada, muidu on veel hullemad probleemid kaelas. Lisan oma kogemuse. Maal oli omal ajal 80ndate algul ehitatud veesüsteem ja kanalisatsioon oma aja ära elanud. Ühe talvega andsid mõlemad otsad, aga vett oli tuppa vaja ja must vesi välja ka. Sai nendega räägitud, olid nõus aga siis, kui töömehed kohale tulid ja ehituseks läks, ei olnud enam nõus, et nende tehtud töö ära lammutatakse ja uus asemele tehakse. Solvumine oli nii suur, et kas protestiks või milleks esimene aasta toodi vesi kaevust ämbriga tuppa ja solk viidi ämbriga välja, olgugi, et majja sai toimiv veevärk koos kanalisatsiooniga ja lisaks tehtud kaasaegne WC ja pesuruum. Kraanist tuleb soe ja külm vesi, aga millegipärast ei kasutatud. Kolm aastat võttis aega, nüüd kasutavad, aga seda, et nende tehtu ära lõhtuti, heidetakse kogu aeg ette.

Tehtud tööd tekitasid üleelamisi, mis on nende psühhikat tugevasti muutnud. Nüüd on neil mõlemal diagnoositud dementsus. Arst ütles, et see ehitustöö lihtsalt kiirendas selle avaldumist, aga endal on ikka sant tunne küll. Ehk oleks kuidagi saanud lappida vana süsteemi, ei oleks tahtnud sellist hingelist üleelamist.

Elamises remonti teha ei tohi ja midagi üle värvida ka ei saa, vaatame ja katsume kõpitseda nii palju, et asjad lausa kokku ei kuku. Ei oleks uskunud, et mõttelaad niiviisi muutub, muidu varem olid nad igati tegusad, ehitasid ja remontisid usinalt oma elamist ja kõik oli tipp-topp korras. Elavad kahekesi maal ega taha, et neid vaatamas ka sageli käidaks. Kaks korda kuus tohib minna, kui sagemini siis jälle pahandus.

Raske on aga katsun hakkama saada. Ema on 83 ja isa 85 aastat vana.”

Vanainimene selgitab

“Olen ise vanainimene. Miks asjad on põrandal hunnikus — ei saa enam asju kapi veidi kõrgematelt riiulitelt kätte. Ja asjad, mis kõrgemal on, on meelest läinud. Miks kraamimine/koristamine on väheseks jäänud — ei jõua lihtsalt. Vähene energia ja jõudmine on vajalikud möödapääsmatute toimingute jaoks. Miks on vanadest asjadest kahju — ikka mõtled, et võib vaja minna. Kunagi ju läks!

Noored! Suhtuge leebemalt oma eelkäijatesse. Küll jõuate ise ka sinna aega, kus järele jäänud piskut tuleb väga kokkuhoidlikult kasutada.”

Sõjaaja laps

“Minu ema oli sõjaaja laps (sündinud 1926. aastal). Elas orvuna sugulaste juures, hea, et halli kruubiputrugi sai süüa. Nõukaajal ostis seinakapid sitsiriiet ja sukki, kingi jms täis. Kui uus Eesti aeg ja second hand-id tulid, hakkas ühe krooni eest ostetsid vanu t-särke ja voodilinu koju tassima. Endises töökohas oli tasuta annetamine enda tööajatele, siis tassis laevatäie madruste voodipesu koju, peaasi et tasuta! Tõi naabruses asuva kohviku prügikastist sangata tasse ja mõraga taldrikuid, ladustas neid keldrisse. Keldris kolme jalaga toolid ja vikativarred, kümme aastat vanad vekid ja moosid. Midagi kriitilist talle öelda ei saanud. Kahju oli inimesest. Lõpetas elu voodihaigena, polnud tal muud vaja, kui minu igapäevast hoolt, mähkmeid ja ravimeid. Nii on lood.”

Vanaema trussikud

“Omal kogemus — kui ema suri, hakkasin tema pesu ära viskama. Pesukapid maast laeni — korras küll, kuid pungil täis. Leidsin sealt lisaks ema pesudele ka kõik hoolega alles hoitud vanaema pesud. Ja tema oli heast perekonnast inimene, tal polnud mitte kõigest kümmekond paari trussikuid, vaid ikka korralikke pika varrega aluspükse, tosin suviseid ja tosin talviseid, sama särkide ja alusseelikutega..."

Seitse kotti vanu riideid

"Minu ema kipub ka asju korjama ja asi läheb aina hullemaks. Kunagi kui mu isa oli veel elus, otsustasime temaga suurt koristust teha. Ema oli kas tööl või külas. Viskasime koos isaga ära seitse suurt 200 liitrist kotti, mis olid täidetud vana riietega. Ema pikema aja jooksul ei pannud seda tähele. Kuni otsustasime isaga veel korra sama protseduuri ette võtta ja mainisime emale, et üks kord viskasime ja sa ei pannud isegi tähele. Vot siis algas täielik hüsteeria, et kuidas me saime niimoodi teha, et seal pidi olevat nii palju head kraami (suurem osa oli riidekoide poolt ära söödud) ja nüüd ma ei saa ei seda ega toda leida... Saime kõvasti isaga riielda. On möödunud juba 13 aastat ajast, kui isa suri, kuid ema ikkagi tuletab mulle mõnikord meelde meie "kehva" initsiatiivi, kui soovin teda kõvasti koristamisega aidata. Paraku nüüd on kolmetoalises korteris mõndades tubades liikuda võimatu. Kola on niivõrd palju igal pool ja ära visata ka ei tohi. Ütleb, et ainult peale tema surma on lubatud."

Teerajad koli vahel

"Endal kurb kogemus, vana inimene on lootusetu. Oleks tihedamalt külas käinud, kuid korteris olid tubades ainult teerajad koli vahel. Pakkusin abi, kuid keeldus, selle asemel sain hüsteerilise süüdistuse, et tahan ta vanadekodusse panna ja korteri maha müüa, sest korter oli alguset peale minu nimel. Otseselt ei haisenud, kuid kusagil olla ei olnud. Peale surma koristasin ja sorteerisin kolm kuud. Ise elasin hoopis teises linnas. Palju aitasid mind kohalik taaskasutuskauplus, kes tõi banaanikaste kõlblike asjade ära viimiseks ja kõrvalkorteri pensionär, kes lasi korterisse sobiliku kraami äraviimiseks taaskasutuse mehi. Kurb, aga midagi ei aita. Vaatan täna ka oma elamises ringi, et selline teeradadega asi minust maha ei jääks."