Igaühel on siin teatud jagu õigus. Olen 40aastaselt sünnitanu viimane laps peres. Piltidel olen ma emaga nagu vanaema või vanavanaemaga. Ema suri, kui olin ülikooli lõpetamas. Mul on siiralt kahju, et minu neljal lapsel pole olnud vanaema ega vanaisa. Ei olnud endal abi lapsehoidmisel ega näinud lapsed kodus vanavanematega suhet, küll aga väljaspool kodu. Meil on lapselapsed ja saame tihti kokku. See on puhas rõõm elus. Tervisega on, nagu on kellelgi. Minul on ikka üle keskmise kõvasti, võrreldes palju noorematega. Oma tervist tuleb ka ise hoida, mitte hävitada. Lapsed sünnitasin vanuses 30-37 a. Ma olen oma noortega siiski nõus, et lapsed tuleb nooremalt muretseda.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena