Kuidas laktoositalumatus ennast märku annab ja mida siis teha, kui pead menüüst piimatooted välja viskama

Viimastel aastatel on meediast jäänud kõlama piimatoodetes sisalduva suhkru, laktoosi, tervist kahjustav mõju organismile. Selle valguses jäetakse sageli oma menüüst välja kõik piimatooted, arvates, et need ongi kehvema enesetunde ja paljude terviseprobleemide tekkepõhjuseks. Nii nagu ka enamik teiste toiduainetega, on ka piimatoodete liigtarbimine organismile koormav, kuid teatud piimatooted on välistatud vaid neile, kellel on diagnoositud laktoositalumatus.

Piimas ja piimatoodetes on täisväärtuslikke valke, mis sisaldavad muu hulgas asendamatuid aminohappeid. Piimarasv on kergesti seeditav ning mida suurem on piimatoote rasvasisaldus, seda rohkem on selles ka rasvlahustuvaid vitamiine, eeskätt D-vitamiini ning lisaks sellele ka B2- ja B12-vitamiini. B grupi vitamiinide piisav tase on oluline võitlemaks stressiga, keskendumiseks, õpivõimeks. Mineraalainetest on piimas palju kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi, mikroelementidest tsinki. Kestev mõõdukas kaltsiumi vähesus võib põhjustada liigeste valulikkust, lihaskrampe, pulsi aeglustumist ja unetust. Sügavam kaltsiumi puudus võib põhjustada luude hõrenemist, hammaste lagunemist, peavalusid, vererõhu langust, kasvuhäireid jm. Kaltsiumi imendumist ja omastamist seedetraktis soodustavad ka vitamiinid D ja C, magneesium, fosfor ning mangaan. Pastöriseerimata ehk n-ö elusad hapupiimatooted sisaldavad kasulikke bioloogiliselt aktiivseid aineid ja tasakaalustavad inimese soolestiku mikrofloorat.

Niisiis kui on loobutud piimatoodetest, on oluline tasakaalustatud toitumiseks selgeks teha, milliseid teisi toiduaineid enam tarbida, et saada piisavas koguses aminohappeid, B2- ja B12-vitamiine, kaltsiumi, fosforit, magneesiumi ning tsinki.

Ligi veerand eestlastest ei talu laktoosi ja ei tea seda

Maailma erinevates paikades eri rahvuste on laktoosi taluvus erinev ja siin mängib suurt rolli ka pärilikkus. Näiteks Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Ida-Aafrikas, samuti Indias, kus on sajandeid tegeletud karjakasvatusega, on inimestel laktaasi aktiivsus säilinud paremini ja ka täiskasvanud inimesed saavad piima juua. Seevastu Lääne- ja Lõuna-Aafrikas, Ida- ja Kagu-Aasias ning Okeaanias elavatel inimestel on laktaasi aktiivsus väga väike, mistõttu nad ei talu piimatooteid. Eesti kohta on andmeid, et ligikaudu veerand elanikkonnast kannatab laktoositalumatuse all, kuid paljud ei ole sellest teadlikud.

Mis kehas toimub, kui ma ei talu laktoosi?

Inimesed kuuluvad nende väheste imetajaliikide hulka, kellel piimasuhkrut ehk laktoosi lagundavat ensüümi laktaas moodustub kogu elu vältel. Laktaas ilmub loote soolestikku enne sündi ja on kõige suurema aktiivsusega imikutel, kui piim on kasvamiseks kõige olulisem toiduaine. Kui lapse toidusedelisse ilmuvad ka teised toidud, siispuudub vajadus suure koguse laktaasi järele ja selle aktiivsus hakkab aja jooksul vähenema.

Piimas sisalduv piimasuhkur ehk laktoos, lagundatakse inimese seedekulglas ensüüm laktaasi abil glükoosiks ja galaktoosiks. Glükoos ja galaktoos imenduvad läbi peensoole seina vereringesse ja kasutatakse normaalsel viisil inimese ainevahetuses. Laktoositalumatus on ainevahetuslik häire, mille puhul organism ei suuda ensüüm laktaasi vähesuse või puudumise tõttu seedida piimasuhkrut, laktoos jääb seedetraktis lõhustamata ega saa imenduda.

Imendumata laktoos satub peale piima sisaldavate toitude söömist jämesoolde, kus jämesoole mikrofloora abil see lagundatakse. Tekkivad gaasid ja happed ärritavad soolestikku ning kutsuvad esile ebamugavustunde. Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kõhugaasidest ja kergest kõhuvalust, kõhupuhitusest kuni krampide ja kõhulahtisuseni. Laktoositalumatus pole alati täielik — paljudel juhtudel on see nn osaline ja inimene saab siiski süüa vähese piimasuhkru sisaldusega toitu.

Laktoositalumatus võib olla päritav

Primaarse laktoositalumatuse all mõistetakse geneetiliselt päritavat häiret, kus haigus avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Nendel inimestel on laktaasi tootmist kodeeriv geen „sisse lülitatud” ainult esimestel eluaastatel, pärast seda laktaasi tase väheneb ja koos sellega väheneb võime seedida suuremat kogust piima. Tavaliselt säilib laktaasi aktiivsusest 50-70%. See on kõige levinum laktoositalumatuse tüüp. Eestis esineb primaarset laktoositalumatust umbes 20-30%-l elanikkonnast. Haigus ei ole ravitav, kuid sümptomeid on võimalik ära hoida õige toitumisega.

Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole kahjustustest või seedetrakti haigustest nagu näiteks tsöliaakia ehk gluteenitalumatus, Crohn’i tõbi, ärritatud soole sündroom jm. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel, haigusnähud kaovad tavaliselt 2-4 nädala jooksul.

Kuidas teha kindlaks kas mul esineb laktoositalumatus?

Laktoositalumatuse esinemist võib aimata juba sümptomite põhjal. Kuna laktoositalumatuse korral peab vähendama toidus laktoosi sisaldavaid piimatooteid ja sellist dieeti peab pidama eluaeg, on väga oluline saada kinnitus, et tegemist on ikka on kindlasti toidutalumatusega. Seda on võimalik teada saada vereanalüüside abil. Geneetiline uuring primaarse laktoositalumatuse või taluvuse tuvastamiseks näitab, kas inimesel on eelsoodumust selleks, et laktaasi aktiivsus on madal. Laktaasi tegelikku aktiivsust või puudulikkust antud hetkel peensooles väljendab laktoosi taluvuse proov, mille tulemuse järgi saab hinnata organismi tegelikku laktoosi omastamise võimet.

Laktoosi taluvuse proovi korral tuleb analüüsimiseks anda verd kolm korda — tühja kõhuga ning 20 ja 40 minutit pärast kindla koguse laktoosilahuse manustamist. Tulemuste alusel on võimalik hinnata laktaasi aktiivsust. Kui analüüside tulemused on korras, siis häiret ei esine, kui aga normist väljas, siis on tegemist osalise või täieliku ensüümi puudusega. Testi tulemusi peaks patsiendile lahti seletama arst. Oluline on teada, et laktoositalumatuse testi tehes võivad inimestel, kes on laktoositalumatud, tekkida peale laktoosi lahuse joomist ajutised ebameeldivad seedesüsteemi vaevused: kõhugaasid, kõhupuhitus, kõhulahtisus jt. Lisaks, suhkruhaiguse korral on analüüsi tulemus süsivesikute ainevahetuse häire tõttu mitteusaldusväärne ja laktoosi taluvuse proov laktoositalumatuse diagnoosimiseks ei sobi.

Neid analüüse tehakse praegu kõikides suuremates laborites ja SYNLABis on lausa eraldi välja töötatud laktoosi- ja gluteenitalumatuse (tsöliaakia) pakett.

Mida süüa, mida mitte?

Laktoositalumatuse esinemisel tuleb olenevalt haiguse raskusastmest suuremal või vähemal määral vähendada laktoosi sisaldust menüüs. Samas on oluline, et laktoositalumatusega patsient ei jätaks piimasaaduseid toiduvalikust täiesti välja! Piimas sisalduv kaltsium on oluline igas vanuses ja aitab vältida mitmeid haiguseid. Kaltsium sisaldub ka piimavabades toiduainetes, mida on laktoositalumatul oluline süüa, et tasakaalustada kaltsiumi saamist. Nendeks toitudeks on pähklid ja seemned, oad, brokkoli jt juur- ning puuviljad. B12 vitamiini saab nt punasest lihast.

Piimasuhkrut ehk laktoosi on piimas ligi 5%, hapendatud piimatoodetes aga mõnevõrra vähem, sest piimhappebakterid kääritavad selle osaliselt piimhappeks. See ongi põhjus, miks laktoositalumatuse puhul on võimlaik hapupiima, hapukoort, keefiri, jogurtit, kohupiima ja juustu (kõvad juustud, Cheddar ja Parmesan) siiski väheses koguses süüa.

Ettevaatlik peaks olema mõnede toiduainetega, mida ei ole küll valmistatud piimast, kuid mis võivad sisaldada piimasuhkrut, nt keeduvorstid, saiad jm. Toiduainetetööstuses lisatakse laktoosi vorstidele konsistentsi, maitse ja aroomi parandamise eesmärgil. Laktoosi kasutatakse ka sageli ravimitööstuses täiteainena, mistõttu talumatuse korral tuleb uurida ka tarvitatavate ravimite koostist.

Loobuda tuleb piimast, piimašokolaadist, jäätisest ja piimapulbrist valmistatud toodetest. Kui laktoositalumatus on diagnoositud, peab iga inimene kohanema uue dieedi ja laktoosivabade toodetega nii, et seedehäireid ei sega igapäevast elu.

Saadaval on ka hulgaliselt laktoosivabu tooteid, mida talumatuse korral on hea tarvitada. Lisaks on apteekides müügil laktaasi sisaldavad kapslid, mida võib tarvitada koos piimasuhkrut sisaldava toiduga. Selleks, et saada kätte piimas olevate oluliste vitamiinide ja mineraalainete, eelkõige kaltsiumi päevane kogus, tuleks arstiga nõu pidades kaaluda toidulisandite manustamise vajadust.