Neli peamist lisaainet, mida tuleks poes toitu valides kindlasti vältida

Toitudesse lisatakse mitmeid lisaaineid eesmärgiga parandada toidu maitset, lõhna, värvust, struktuuri ja muid omadusi ning pidurdada riknemist. Põhilised lisaained on säilitusained, toiduvärvid, vajaliku konsistentsi saavutamiseks emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad, lõhna- ja maitsetugevdajad, magusained, antioksüdandid, happesuse regulaatorid jne, kirjutab Loodusvägi.

Lisaainetest rääkides on oluline eristada looduslikke ja sünteetilisi lisaaineid. Tavatööstuses on toiduainetes lubatud kasutada paljusid sünteetilisi lisaaineid, näiteks säilitusaineid, magusaineid ja suhkruasendajaid, toiduvärve ning maitse- ja lõhnatugevdajaid. Igal lisaainel on numbriline kood, mille järgi süstematiseeritakse lisaained kasutusklassidesse.

Lisaained jagunevad kolme gruppi

1. Looduslikud e-ained

Eraldatakse mõnest looduslikust ainest, näiteks rohelistest taimeosadest eraldatud klorofüll E140, peedist eraldatud peedipunane ehk betaniin E162, vetikatest eraldatud paksendaja agar E406 ning paksendaja ja stabilisaator karrageen E407, jaanikaunapuust saadav paksendaja ja stabilisaator jaanileivapuujahu E410, kommidele läike andmiseks kasutatavad mesilasvaha E901 ja karnaubapalmist saadav karnaubavaha E903, India guaaraoast saadav paksendaja guargummi E412, sojaubadest saadav antioksüdant ja emulgaator sojaletsitiin E322 (kasutatakse enamasti šokolaadis vedeldajana), looduslik tarretav aine pektiin E440, mida saadakse marjadest ja õuntest, õuntest saadav happesuse regulaator õunhape E296 jt.

Looduslikud lisaained on tervisele kõige ohutumad.

2. Loodusidentsed e-ained

Looduses esinevate keemiliste ühendite analoogid, mis saadakse keemilise sünteesi teel. See tähendab, et aine on ka looduslikult toidus olemas, kuid toidutööstuses lisaainena kasutamiseks on see saadud sünteesi teel. Näiteks väga laia kasutusalaga sorbiinhape E200 (hallitusevastane säilitusaine), bensoehape E210 (mikroobe hävitava toimega säilitusaine), askorbiinhape E300 (C-vitamiin, kasutatakse antioksüdandina säilivuse pikendamiseks, jahuparandajana, happesuse reguleerimiseks), alfa-toroferool E307 (antioksüdant, mis tagab toote värvi ja stabiilsuse ning hoiab ära rääsumise), sidrunhape E330 (antioksüdant ja konservant, reguleerib happesust) jne.

3. Sünteetilised e-ained

Märkimisväärselt suur e-ainete rühm, mis tekitavad kõige enam kõrvaltoimeid ning on seeläbi inimese tervisele kõige ohtlikumad. Seda sellepärast, et neid aineid looduses ei leidu ning organismi jaoks on need võõrühendid. Kunstlikud lisaained ei pruugi ainevahetuses lõpuni laguneda, paljud neist on allergiat tekitava toimega ning tekitavad kuhjumisest või koosmõjust kõrvaltoimeid, mis võivad avalduda alles aastate või aastakümnete pärast.

Vaatamata sellele, et e-ainete kasutamise korral on kohustuslik tagada ohutus, kujutavad mitmed lisaained siiski otsest või kaudset ohtu inimese tervisele. Paljude lisaainete mõju tervisele alles uuritakse. Sünteetiliste lisaainete kõrvaltoimed võivad avalduda tundlikumatel inimestel kohe allergiana, kuid sageli on need varjatud iseloomuga. Need võivad mõjuda ohtlikult krooniliste haiguste kulule, põhjustada haiguseelseid seisundeid või raskendada teiste haiguste kulgu, moodustada inimorganismis sobivates tingimustes kantserogeenseid ehk vähkitekitavaid ühendeid, häirida keha protsesside normaalset toimimist või põhjustada rasvumist. Kohesed sümptomid võivad olla nahalööve või sügelus, limaskesta ärritus, allergiline nohu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus või -puhitus, kõhu- või peavalu, hingamisraskused jms.

Eriti tundlikud on lisaainetele lapsed, kelle keha on väiksem ja organism alles kasvamas. Laste täheldatakse lisaainete toimel hüperaktiivsuse tõusu - energilisust, rahutust, tähelepanu- ja keskendumisvõime puudust.

Viimaste aastakümnete jooksul on märgata olulist krooniliste haiguste, allergiate ja toidutalumatuste kasvu nii täiskasvanutel kui eriti lastel ning pidev kokkupuude paljude kehale võõraste sünteetiliste ainetega mängib selles väga suurt rolli. Kui organismil ei ole vaja tegeleda nii paljude kehale mitteomaste ainete sünteesimisega, siis oleme palju tervemad ning tunneme ennast paremini.

4 peamist lisaainet, mida tuleks kindlasti vältida

Õigupoolest tasub mitme lisaainete grupi puhul võimalusel vältida kogu selle aine gruppi või vähemalt püüda pidada nendega piiri. Need on eelkõige enim kasutatud ja enim kõrvaltoimeid tekitavad lisaainete rühmad, mida võib sagedasel tarvitamisel koguneda organismi liiga palju.

1. Kunstlikud säilitusained

Üks enim kasutatud lisaainete rühm. Paraku kasutatakse säilitusained isegi kiiresti tarbitavates toiduainetes, nt leivas. Ühed vanimad konservandid on naatriumnitrit (E250) ja naatriumnitraat (E251). Nitriteid kasutatakse eeskätt lihatoodetes, sest neil on mikroorganismide kasvu pärssiv mõju. Lisaks säilitamisele annab nende kasutamine aga lihatoodetele ka harjumuspärase roosaka värvuse ja iseloomulikud maitseomadused.

Kahjuks võivad nitrititest tekkida toiduainetes kantserogeensed ühendid. Sellele vaatamata on nitritite kasutamine lubatud, sest antibakteriaalset toimet peetakse olulisemaks kui kahjulike ühendite tekke ohtu. 2016. aastal uurisid Eesti Maaülikooli teadlased, kui palju nitriteid saavad Eesti lapsed lihatoodetest ja joogiveest. Selgus, et enim nitriteid said lapsed viineritest ja sardellidest, millele järgnesid keeduvorst ja kuumtöötlemist vajavad lihatooted.

Seetõttu on oluline, et nitrititega toodeldud lihatooteid ei tarbitaks iga päev. Lastel on ohutut kogust lihtne ületada, sest nende kehakaal on väiksem ning liha puhul eelistavadki nad sageli viinereid ja keeduvorste. Koolieelsete lasteasutuste ja koolide toitlustamisel kehtib soovitus, et viinereid, keeduvorste, sardelle ja nendega valmistatud kastmeid ei pakutaks rohkem kui üks kord kuus.

Peale nitritite ja nitraatide (E249-E252) on peamised kahjulikud säilitusained sorbaadid (väga laialt kasutatavad, sorbiinhape E200, naatriumsorbaat E201, kaaliumsorbaat E202, kaltsiumsorbaat E203), bensoaadid (üks tavalisemaid kõrvaltoimeid tekitavatest lisaainetest, bensoehape E210, naatriumbensoaat E211, kaaliumbensoaat E212, kaltsiumbensoaat E213) ja parabeenid, vääveldioksiid E220 ja sulfitid E221-E228, tsitruseliste koore töötlemisel kasutatavad bifenüül E230, ortofenüülfenool (E231), naatriumortofenüülfenool (E232) ja tiabendasool (E233).

2. Kunstlikud värvained

Toitudes kasutatakse ka looduslikke värvaineid, mis on tervisele ohutud, ent kunstlikud värvained on ühed sagedamini allergiat tekitavad lisaained. Kõige ohtlikum rühm neist on asovärvid. Mitmetes riikides on osad asovärvid keelatud. Euroopa Liidus, sh Eestis on lubatud kasutada toidus 12 sünteetilist värvainet, sh asovärve. Lubatud värvide nimekiri ja nende maksimaalne lubatud kontsentratsioon muutub vastavalt uutele uurimistulemustele.

Asovärvid on tartrasiin (E102, keelatud Norras ja Austrias), kinoliinkollane (E104), asorubiin ehk karmoisiin (E122, keelatud Norras, Rootsis, Jaapanis, USAs), amarant (E123), erkpunane 4R ehk Ponceau 4R (E124, keelatud USAs, Rootsis, Soomes ja Norras), punane 2G (E128), võlupunane AC (E129, keelatud Norras, Taanis, Belgias, Rootsis, Prantsusmaal ja Šveitsis), patentsinine V (E131, keelatud Norras, USAs ja Austraalias), briljantmust (E151), pruun FK 4 (E154), pruun HT (E155), litoolrubiin (E180).

Neist osade kasutamisel on kohustuslik pakendile märkida lisateave, et aine võib põhjustada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele. Värvained ongi kõige ohtlikumad lastele, kes tarbivad oma väikese kehakaalu kohta palju maiustusi ja karastusjooke.

Peale karastusjookide ja maiustuste kasutatakse toiduvärve silmailu tekitamiseks ka kastmetes, jäätises, saiakestes, puuviljakonservides, jogurtites, keeksides jne.

3. Maitsetugevdaja E621

Enim kasutatav maitsetugevaja on naatrium(vesinik)glutamaat E621, mida kasutatakse soolastes toitudes, näiteks lihatooted, kartulikrõpsud, puljongikuubikud jt. See on ka üks sagedasemaid kõrvalnähte tekitavaid aineid. Naatriumglutamaat võib põhjustada peavalu ja pearinglust, südamepekslemist, lihas- ja liigesvalusid, põhjustada rasvumist jne.

Viimasele aitab kaasa see, et naatriumglutamaat häirib maitsemeelt - see hakkab ihkama aina enam sama soolaseid ja maitsekaid toiduaineid. Samuti häirib maitsetugevaja aju küllastuskeskust ning tekitab soovi näksida edasi ka pärast seda, kui kõht on juba täis. Sellepärast ongi kartulikrõpsu pakki raske käest panna, enne kui see on täiesti tühi.

4. Kunstlikud magusained

Siia rühma kuuluvad kunstlikud magusained atsesulfaam K (E950), aspartaam (E951), tsüklamiinhape ehk tsüklamaat (E952), sahhariin (E954) ja sukraloos (E955). Mitu neist on samuti osades riikides keelatud ning ühtegi neist ei soovitata tarbida lastel ega rasedatel.

Aspartaam võib tekitada peavalu ning loomkatsed on näidanud ka epilepsiat. Samuti võib see tekitada neuroloogilisi või käitumishäireid, nt ärritus, masendus, unetus, pearinglus jt. Sahhariin on loomkatsetes näidanud vähi teket. Sünteetilised magustajad ei anna küll kaloreid, kuid stimuleerivad isu ning suurendavad soovi süsivesikute järele ehk tekitavad suuremat isu (keha sai küll magusa maitse, kuid kalorid jäid saamata ja see häirib isu kontrollmehhanismi), soodustavad rasvade ladestumist ning pidurdavad rasvarakkude lagundamist energia tootmise protsessis.

Seepärast tasub olla ettevaatlik toodetega, millele on märgitud "suhkruvaba" või "ei ole lisatud suhkrut", samuti light-toodetega. Kehale parimad ja ohutuimad magustajad tulevad loodusest.

Kuidas vältida toidus lisaaineid?

• Eelista mahetoitu. Mahetoit ehk ökotoit on looduspuhas - vaba kunstlikest lisaainetest. Arvestades arvukate uuringute tulemusi, on mahetoit tervisele kindlasti ohutum.
• Jäta enamlevinud ohtlike lisaainete nimed endale meelde ning loe poes teadlikult pakendeid. Abiks on ka vastavad telefonirakendused, millest on mugav poes lisaaine kohta järele vaadata.
• Toitu mitmekülgselt, nii väldid lisaainete liigseid koguseid ja kuhjumist organismi.
• Eelista värsket ja töötlemata toitu ning valmista seda võimalikult palju ise kodus. Väldi üle maitsestatud ja lisaainetest tulvil valmistoite!

Kasutatud materjalid: biokeemiku ja TÜ emeriitdotsendi Tiiu Vihalemma ettekanne „E-ained meie igapäevatoidus", Veterinaar- ja Toiduameti materjalid, Maaeluministeeriumi maablogi, telefonirakendus "E-ained"