Lugeja elatiste muutmise plaanist: esmalt tuleks motiveerida lahkuläinud vanemaid aastatepikkuse tülitsemise asemel omavahel läbi saama
Nädalavahetusel ilmus Naistekas lugu Elatise asemel uus kord: selle asemel, et lapsevanem raha eest oma lapsega suhelda saab, jaotatakse hoolduskohustus võrdselt mõlema vanema vahel. Lugeja Lauri leiab selles plaanis aga mitmeid vigu ja soovib neile ka lugejate tähelepanu juhtida.
Erkki Laaneoks teeb ettepaneku seadusega täpsemalt reguleerida lahuselava vanema ja tema laste suhtlemist ja arvab, et see oleks laste huvides. Tegelikuses oleks selline reguleerimine just vastupidise mõjuga. Igal lapsel peab olema õigus, et tema juhtumit arutatakse eraldi ja leitakse just temale sobivaim lahendus. Universaalseid lahendusi, mis sobiks kõigile peredele, ei ole olemas. Täna kehtivate seaduste raames on see ka võimalik. Ennekõike on lastevanemate kohustus laste hooldamine omavahel ära jagada, vajadusel saavad nad pöörduda lastekaitse ja perelepitaja poole ning viimaks ka kohtu poole.
Siinkohal võiks ju lõpetada ja öelda, et tegu on lihtsalt ühe inimese mõtetega ja kõik. Aga antud MTÜ tegutseb aktiivselt ja levitab veidraid arusaamu, seega analüüsiksin seda kirjatükki lähemalt.
Elatis – elatis ei ole karistus lahuselavale vanemale. Elatise eest ei osta üks lapsevanem ennast muudest kohustustest vabaks. Elatis ei ole abiraha emale. MTÜ, kes väidab ennast laste õiguste eest seisvat, võiks lõpetada elatise sellisel kujul esitamise. Täiesti normaalne on, et mõlemad vanemad panustavad oma lapse heaolusse ka rahaliselt. Praegune elatismiinimum ei ole kohe kindlasti üle mõistuse suur. Väga kahju, et paljud lahus elavad vanemad ei maksa elatist ja on seetõttu võlglased. Aga öelda, et võlglaste suure hulga tõttu tuleb elatist vähendada, on käituda lapse huvidele risti vastu pidi. Võlglastele tuleb seletada, et kui laps on juba tehtud, siis tuleb tema eest ka vastutus võtta. Lapsele ei kuluta raha mitte ainult lapsest lahus elav vanem, vaid reeglina jääb suurem kulu ikka lapsega koos elava vanema kanda.
Mitte ainult elatis – kuigi Erkki Laaneoks paistab arvavat, et lapse ülalpidamisel võiks lahuselav vanem saada valida, kas ta maksab elatist või tegeleb reaalselt lapsega, siis nii see ei ole. Peale lapsele majandusliku heaolu tagamise on lapsevanemal kohustus ka muud lapse põhivajadused tagada. Eestis kehtiv seadusandlus ei ütle küll kuidagi, et kui lahus elav vanem maksab iga kuu summa kontole, siis ta on muudest lapsevanemaks olemise kohustustes vaba (kuigi paljud lahuselavad vanemad seda arvavad), seega jääb arusaamatuks kuidas saab nimetada praegust süsteemi elatisel põhinevaks. Lahus elaval lapsevanemal on endiselt kohustus igati oma lapse eest hoolitseda ja see ei ole kuidagi seotud elatise maksmise või mitte maksmisega.
Mulle väga meeldib mõte, et lahus elavad vanemad võiksid osaleda rohkem lapse elus. Mingil põhjusel on aga Lapsele Vanemad MTÜ teinud antud artiklis ettepaneku kehtestada ainult kvaliteetaja (nädalavahetused, pühad, puhkus) jagamise miinimum. Selline ettepanek on selgelt lahuselava vanema huvides ega arvesta lapse huvidega. Miks mitte alustada sellest, et teha lahuselavale vanemale kohustuslikuks käia lastevanemate koosolekutel ja arenguvestlustel? Miks mitte teha lahus elavale vanemale kohustuseks vähemalt kahel nädalal kuus lapsed hommikul lasteaeda/kooli viia ja õhtul (lapse koju) tagasi tuua, samuti erinevatesse trennidesse ja võistlustele viia, temaga koos õppida? Sarnaseid tegevusi on veel, kus lahuselav vanem saaks näidata, et ta hoolib lapsest ja tema jaoks on olulised need asjad, mida laps teeb. Lapsele Vanemad MTÜ on valinud lahus elavale vanemale kõige mugavama aja, ja on otsustanud, et just see tuleb mõlema lapsevanema vahel võrdselt jagada. Lapsevanemaks olemine aga tähendab just ennekõike seda, et lapse jaoks ollakse olemas siis, kui laps seda vajab, mitte siis, kui see lapsevanemale sobib. Kui rääkida vanemaks olemise kohustuse võrdsest jagamisest, tuleks alustada ikka ebamugavamatest asjadest. Kui lahus elav vanem nõuab, et tema peab saama pooled nädalavahetused, siis muidugi tekitab see lapsega koos elavas vanemas trotsi. Kui aga lahus elav vanem teeb ettepaneku, et ta viib sel nädalal igal hommikul lapsed kooli, toob sealt koju ja õpib nendega ning soovib siis lastega veeta ka nädalavahetuse, siis selline ettepanek oleks kindlasti vastuvõetavam. Kahjuks aga täna teavad lahus elavad vanemad oma õigusi palju paremini kui oma kohustusi.
Vanematevaheline koostöö – ükski paber, nimetame me teda siis vanemluskavaks või suhtluskorra kokkuleppeks, ei asenda vanematevahelist koostööd. Enne, kui hakata rääkima elatise suurusest või sellest, kes mitu nädalavahetust lapsega veedab, võiks arutada, kuidas oleks võimalik lahku kolinud lapsevanemaid motiveerida omavahel normaalselt läbi saama. Laste jaoks on oluline, et nad näeksid ka pärast lahutust vanemaid omavahel normaalselt suhtlemas. Eestis on mingil põhjusel täiesti aktsepteeritav, et kui kaks täiskasvanud inimesed lähevad lahku, siis nad on selle järel aastaid tülis. Äkki võtaks seisukoha, et see ei ole normaalne. Ma saan aru, et kahe inimese vahelisi suhteid on oluliselt raskem siluda kui nädalavahetusi jagada, aga just see oleks lapse huvides esmatähtis. Kui meil ei oleks nii palju suure tüli ja solvumisega lahk minekuid, kui vanemad otsiksid omavahel lepitust ja vajadusel kaasaksid ka terapeudi, siis me ei vajaks vanemluskavasid.
