Merilini lugu "vaimsetest häiretest": ma ei tahtnud ennast ära tappa. See oli pigem nagu appikarje

Alles mõned nädalad tagasi sai suuremat tähelepanu Soomes avaldatud õõvastav artikkel, kus rulliti lahti mitme lapse ja noore rahustite tõttu ära rikutud elud. Nüüd saatis Telegramile oma loo Merilin, kellele teismelisena “vaimsete häirete” kontrolli all hoidmiseks väga kangeid ravimeid kirjutati ja kes nende mõju all kolm aastat mööda saatis. Huvitaval kombel “tervenes” ta bipolaarsest häirest siis, kui omal käel tablettidest loobuda otsustas.

“Minu nimi on Merilin, olen tänaseks päevaks 23 aastat vana. Sissejuhatuses mainitud sündmused algasid, kui olin 13-aastane ning olin äsja oma ema ning kasuisaga kolinud Inglismaalt tagasi, kus viibisin 3 aastat ning käisin samuti ka seal koolis. Sellises vanuses on teadagi väga oluline sõprade heakskiit ning sotsiaalne sobitumine. Inglismaal elades oli absoluutselt teine kultuur ning teised kombed võrreldes Eestiga. Mul oli väga raske kohaneda Eesti eluga, kuigi ma olen ülimalt sotsiaalne ja energiline inimene, leida uusi sõpru ning ühiskonda sobituda. Koolis oli väga keeruline, kuna õppesüsteem oli palju raskem. Oligi selline tunne, et visati külma vette ning nüüd proovi hakkama saada.

Selleks, et ühiskonda sobituda pidid ikka ju kõige “lahedam” olema ning ma usun, et see tänapäevani veel muutunud pole. Tegin oma esimese suitsu 13-aastaselt, proovisin siidrit. Mis veel siis sõpradele muljet peaks avaldama, kui mitte see? Koolis oli raske hakkama saada, ma ei saanudki ning ei tahtnud kellelegi ka sellest rääkida. Proovisin ise hakkama saada oma tunnetega, kuni üksõhtu otsustasin kapist kõik tabletid endale sisse süüa. Ma ei tahtnud ennast ära tappa. See oli pigem nagu appikarje. Kuid see jäigi kurtidele kõrvadele.

Peale viimast sündmust mind viidi lastehaiglasse, seejärel psühhiaatriakliinikumi, kus viibisin päris mitu kuud. Kokku olen viibinud alates 13-aastasest kuni 16-aastaseni psühhiaatriakliinikumis kuueteistkümnel korral. 13-aastaselt sain oma esimesed ravimid ning diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire ilma pikema uurimiseta. Käisin paar korda psühholoogi juures ning ka raviarsti juures, kes oli tol ajal Meelis R.

Ma imestasin juba siis — 13 aastasena — et kuidas on võimalik saada nii lühikese uurimise järgselt mingisugust diagnoosi. Vaimne haigus pole ju selline, et võtad vereproovi ning saab teada mis inimesel häda on. Ma leian ise, et selleks kulub aega, mitte et täidad depressiooni- ja ärevustesti ning vaadatakse üle ja öeldakse, ohhoo, nüüd on asjad pahasti ja saad diagnoosi kui mööda minnes.

Mäletan veel eredalt seda, et läksin raviarsti vastuvõtule ning ütlesin talle, et “ Ma ei usu, et minul midagi viga on. Ma tean, et ma olen terve.” Raviarst noogutas ainult selle peale ning hiljem oli haigusloos kirjas, et patsient loob endale illusioone, et on terve.

Kui sain koju, siis peale igat “libastumist” (suitsuga vahele jäämine, hiljem koju tulemine vms) pakkis ema asjad kotti ning mind viidi psühhiaatriakliinikumi vastuvõttu, kuna polnud ehk viitsimist või tahtmist asjaga tegeleda.

Kui sa istud mitmeid kuid haiglaravil ja veel sellises asutuses, hakkadki lõpuks mõtlema, et oledki haige ja ehk ka niimoodi käituma. Enamus lapsed kes seal olid, olid samuti puberteedid. Kel oli koolis raskusi, kes olid raskemast perest. Kes tahtis ka sobituda ühiskonda ja saada heakskiitu sõpradelt tehes pättuseid.

Ma ei usu, et keegi seal oli tegelikult haige, kuna ma ise suhtlesin nendega ning nad tundusid täiesti tavalised inimesed. Inimesed, kellel on oma eripära, oma maailmavaade ning nad tahetakse suruda kasti, et nad käituks viisakalt, oleks korralikud kodanikud ning hiljem ka korralikud maksumaksjad. Iga õhtu antakse ravimid topsikuga ning kontrollitakse, et kas sa oled ikka need ära võtnud. Mina sain ravimiks 300mg Seroquel XR’e ja 200mg Carbamazepini (epilepsia ravimid tegelikult). Iga päev. Sa tundsidki end neid võttes mingisuguse halli olevusena. Ei ole inimene ning veel vähem on oma elu.

Kõige hullem oli minu meelest see, et minu vanemad toetasid seda arvamust, kuid olen pikalt juureldes aru saanud, et nad lihtsalt ei viitsinud. Emal oli uus pere, sündis laps ning mina olin ju üleliigne ning mind saadeti pigem jalust ära psühhiaatriakliinikumi. Muidugi sai ta pensionit samuti, mis laekus tema kontole. Kodus pidin ka jälgima alati, mida ma ütlen, kuna kui mingi rumala nalja tegin või midagi ütlesin, siis kõlas kohe: “Merilin, kas sa täna rohtu oled võtnud?”.

Ma ei tahtnud enam kodus olla, ma hakkasin põgenema ja viibisin sõprade pool, kuna ma ei tundnud ennast kodus turvaliselt, kui ma pean kümme korda igat sõna ja sammu läbi mõtlema. Mul polnud valikuvabadust, mul ei võinud olla sõpru ning pidin olema koolist tagasi kodus 10 minutiga.

Lõpetasin rohtude võtmise iseseisvalt kuskil 16-17 aastaselt, kui kolisin Soome ning enam ei pidanud kellegi nii-öelda mõju all elama. Elasin oma sugulase juures, kes oli minuga koguaeg ühte meelt — ta samuti teadis, et minul pole kunagi midagi viga olnud. Ta ütles, et mul oli lihtsalt ehk raskem puberteet, kuid ju diagnoosina see ei sobi.

Kohtusin Soomes ka oma praeguse abikaasaga, kes samuti tegi pika uurimustöö bipolaarse meeleoluhäire kohta ning jõudis samuti järeldusele, et siis oleks ju kõigil inimestel bipolaarsus, kui võtta minu käitumist ning haiguslugu arvesse.

Vaikselt peale rohtude lõpetamist hakkas keha ja mõistus taastuma, tundsin, et olin nagu mingisugusest mullist välja murdnud ning sain hakata elama täisväärtusliku elu.

Nüüdseks pole ma enam 6 aastat ühtegi ravimit võtnud ning selleks ajaks ju peaks olema selge, kui inimesel on päriselt mingi häire. Peaks ju tulema tagasilööke. Keegi pole seda täheldanud pereliikmetest, kellega ma koos elan või olen elanud. Pereliikmeteks pean ma tänasel päeval oma ämma, vanaema, poega ning abikaasat.

Ma olen tavaline inimene, tavaliste emotsioonide ning tunnetega. Leian, et olen korralik kodanik, meil on abikaasaga oma ettevõte ning kliendid, mul on majanduslik stabiilsus.

Aga kui ma oleks neid ravimeid edasi võtnud? Kui ma siiani võtaks neid? Kas mul üldse oleks midagi? Ma ei taha mõeldagi, kui palju on neid juhtumeid aastas, kuudes, nädalates, kui inimestele pannakse väärdiagnoose. Kui palju neid juhtumeid üldse Eestis võib olla?

Suurim mõju minule on olnud see, et see on tekitanud minule trauma, millele ma ikka aeg-ajalt mõtlen ja käin oma peas taas kõik need raisatud aastad läbi. Ravimid on minu mälule halvasti mõjunud, ma unustan vahel pisiasju ja see mõnikord tekitab praegusel ajal igapäeva elus raskuseid. Õnneks suuremaid mõjusid pole ravimite tarbimine avaldanud. Aga samas mõtlen ka sellele, et mis võiks olla, kui kõik oleks läinud teisiti…

Allikas: Telegram