Mine vooluga kaasa: üks naine jagab oma silmiavavat kogemust
Ma ei mäleta, millal ma tegelikult avastasin enda jaoks lause „go with the flow“ — mine vooluga kaasa, kulge. Võib-olla oli üks esimesi (ja jällegi täiuslikult ajastatud) kohtumisi Balil, kus ma tegin mainitud tekstiga plakatist ka pilti.
Olime mu tollase elukaaslasega juba paar päeva olnud Bali lõunaosas vanas kalurikülas Sanuris — see oli väga mõnus koht — ja siis Ubudisse edasi sõitnud. Mul olid Ubudi suhtes üsna kõrged ootused ja kavatsesime seal olla mitu päeva, kuna olin kuulnud, et see on väga spirituaalne ja põnev paik.
Liiga kõrged ootused ei tule paraku enamasti kasuks ja seal polnud üldse nii äge, kui olin lootnud — ehk ka seetõttu, et mulle meeldivadki mereäärsed kohad märksa rohkem.
Mu elukaaslane leidis reisikorraldaja, kes pakkus retki saare põhjakaldale, koos võimalusega minna päikesetõusu ajal merele del ine vaatama. Olin algul üsna tõrges, aga nõustusin siiski lõpuks seda varianti kaaluma. Mainitud retki pakkuva ettevõtte uberikus istudes ja oodates, kuni mu elukaaslane korralduslike küsimustega tegeles, nägingi äkki plakatit kirjaga „Go with the flow…“. See oli imehea meeldetuletus sel hetkel, mitte olla kinni algsetes plaanides, vaid lasta minna. Mõtlesin, et hea küll, teeme siis nii.
Spontaanselt leitud hotell, kus saare põhjaküljel peatusime, oli küll üsna askeetlik, ning defiine viidi vaatama imepisikestes paatides, mis tundusid esmapilgul mitte liiga turvalised, aga tagantjärele on Bali kõige lummavamate mälestuste seas just see sõit sinna üle mägede, tee ääres laiunud riisipõllud, üks magusalt lõhnav mägiküla järve ääres ning see sametroosa hommik merel.
Nii et osaliselt tänu Ubudis plakatil olnud soovituse järgimisele kogesin rõõmu ja ägedaid elamusi. Tasus märkide järgi käia.
Olles hiljem tutvunud flow’ ja kulgemise erinevate tõlgendustega, tähendab see praeguseks mu jaoks ka seda, et märka eluvoolus praeguse hetke täiuslikkust. Mul oli tookord ka tegelikult olemas kõik, et olla selles hetkes õnnelik, mina ise olin suurim takistus oma õnne teel, ootuste ja ettekujutusega, kuidas asjad peaksid olema. Samas kui kõik oli tegelikult selles hetkes ideaalne sellisena, nagu oli. (Mis jällegi ei tähenda, et ei võiks enama poole püüelda, aga lihtsalt iseendal on parem, kui leida algatuseks rõõmu ja rahulolu ka olemasolevast.)
