Ülitundlik isiksuse tüüp – õnnistus ja needus korraga

Kas sa oled seda tüüpi inimene, kes eelistab pigem omaette mõtiskleda kui seltskonnas argumenteerida? Kas muretsed pidevalt selle pärast, mida teised sinust arvavad? Kas valju müra, ere valgus ning mitu pooleli olevat tööd halvavad sinu tegutsemisvõime? Võib-olla näib sulle karedate materjalide puudutus nagu liivapaber? Ära muretse, sinuga ei ole mitte midagi valesti — võib-olla kuulud hoopis selle viiendiku inimeste hulka, kes on oma keskkonna osas tundlikumad kui enamik, kirjutab Telegram.

Psühholoog Elaine Aron on teinud olulise uurimistöö valdkonnas, mis on tekitanud palju vastukaja nii meedias kui teadusringkondades — ta on toonud välja, et umbes 20% inimestest on võrreldes ülejäänud inimestega tundlikumad erinevate väliskeskkonnast tulenevate stiimulite osas. Ülitundlikud inimesed (highly sensitive person, HSP) on väliselt samasugused, nagu kõik teised, kuid nad tajuvad maailma teisiti. See kuidas nad mõtlevad, tajuvad, tunnevad ja töötavad, on erinev. Neil on kõrgenenud taju teiste inimeste emotsioonide osas, madalam taluvuslävi valju müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite osas ning nad töötlevad infot veidi erinevalt.

Peamised punktid, mida ülitundlike inimeste puhul välja tuuakse, on järgnevad:

• Nad tunnevad sügavalt ja reageerivad emotsionaalselt — nad on väga intuitiivsed ning tajuvad emotsioone intensiivselt ja sügavalt. Kuna neil on kõrge empaatiavõime, siis reageerivad nad emotsionaalsemalt ümbritsevate inimeste muredele. Nad nutavad kergesti ja seetõttu on oluline, et nad ei satuks situatsiooni, kus neid selle eest häbistatakse ja halvustatakse.
• nad kuulevad teistelt pidevalt “ära võta nii isiklikult” ja “miks sa nii tundlik oled“ — olenevalt kultuuris, kus need inimesed on kasvanud, suhtutakse nende ülitundlikkusse kas tolereerivalt või negatiivselt. Eriti on see oluline meeste puhul. Ülitundlikud mehed kuulevad lääne ühiskonnas sageli kriitikat enda isiksuse suunas.
• Nad kipuvad vältima meeskonnatööd eeldavaid spordialasid ja avatud plaaniga kontoreid — ülitundlikud inimesed eelistava sageli alasid, kus nad on omapead ja ise enda eest väljas nagu jooksmine, jalgrattasõit ja matkamine. Nad naudivad tööd, kus neil on kontroll enda töökeskkonna üle, töötamine kodus või kinnises kontoritoas on nende jaoks meeldivam, kui avatud kontor. Kui nad juba töötavad meeskonna osana, siis kõrge empaatiavõime, oskus sügavuti analüüsida ja detaile märgata, teeb neist väärtusliku meeskonnaliikme. On aga parem, kui nad ei ole positsioonil, mis eeldab lõpliku otsuse langetamist.
• Neil võtab otsuste langetamine aega — kuna nad märkavad iga valiku juures enam detaile ning kaalutlevad paljude võimalike tulemuste üle, siis võib isegi lihtsate otsuste tegemine olla nende jaoks aega võttev protseduur. Kui nad aga on mingis küsimuses leidnud enda jaoks “õige” vastuse, on nad edaspidi väga kiired seda valikut uuesti tegema. “Valed” otsused toovad nende jaoks kaasa tugevama emotsionaalse rektsiooni, kui enamikul inimestel.
• Mitte kõik ülitundlikud inimesed ei ole introverdid — umbes 30% ülitundlikest inimestest on ekstraverdid, tavaliselt on nad üles kasvanud väikeses tugevalt seotud kogukonnas.
• Neil on kalduvus langeda depressiooni või kannatada ärevushäirete all — seda aga eelkõige juhul, kui lapsepõlves ei ole nende närvisüsteemi tüübiga piisavalt arvestatud. Toetavas keskkonnas kasvanud ülitundlikud inimesed on täiskasvanuna väga võimekad.
• Vägivaldsed filmid ei ole ülitundlike inimeste jaoks — kõrge empaatiavõime ning madal taluvus ülestimulatsiooni vastu tähendab, et vägivaldsed ja õudusfilmid ei ole neile sobivad.
• Nad on heade kommetega — kuna nad on väga tähelepanelikud ennast ümbritseva keskkonna suhtes, siis on nad enamasti viisakad ja arvestavad, märgates teiste inimeste vajadusi.
• Nad on väga tundlikud kriitika suhtes — nende reaktsioon kriitikale on intensiivsem, kui enamikul. Seetõttu võivad nad rakendada taktikaid kriitika vältimiseks, nagu näiteks sarkasm, iga hinna eest teistele meele järele olemine, enesekriitika ning igasuguse kriitika allika vältimine.

Geneetiline eelsoodumus

Ülitundlike inimeste kohta on tehtud mitmeid uurimustöid ning Elaine Aron on kirjutanud sel teemal raamatu ”The Highly Sensitive Person”. Teadustööd näitavad, et mõnedel inimestel on geneetiline eelsoodumus olla enda elukeskkonna osas tundlikum kui teistel. Geeniks, mis seda ülitundlikkust kannab, peetakse õnnelikkusehormooni serotoniini transpordiga seotud geeni variatsiooni. Inimesed, kellel esineb see geenivariatsioon, kannatavad mõnede uurimuste põhjal sagedamini depressiooni ja teiste vaimse tervise häirete all. Kuid see ei ole mitte alati nii, mistõttu mitmed teadlased kahtlesid selle seose olemasolus ning pidasid vajalikuks asja lähemalt uurida. Leiti, et see geneetiline eelsoodumus põhjustab probleeme ainult sel juhul, kui kandjatel oli stressirohke või mitte piisavalt toetatud lapsepõlv. Selle geenivariatsiooniga inimesed on keskkonnast väga tugevalt mõjutatud — heas ja toetavas keskkonnas tulevad nad toime keskmisest paremini nii sotsiaalse kompetentsi, akadeemiliste saavutuste kui kehalise tervise osas. Kui aga neil ei ole lapsepõlves piisavalt toetav keskkond, siis areneb kergesti välja depressioon, ärevushäired ja häbelikkus.

Hiina teadlased lähenesid antud küsimusele veidi erinevalt, vaadeldes mitmeid geene korraga, püüdes leida, kas mõned neist on seotud ülitundliku isiksusega. Nende uurimuse põhjal leiti, et kõrgem tundlikkus on seotud dopamiini ainevahetusega seotud geenidega. See näitab, et ülitundlikku isiksusetüüpi ei kujunda mitte ainult üks geenivariatsioon, vaid tõenäoliselt on see kombinatsioon mitmetest erinevatest geenidest, mis on tõenäoliselt päritavad. Ülitundlikkust on leitud mitmetel liikidel, see ei ole omane vaid inimestele. On oletatud ka, et see on välja arenenud ellujäämisstrateegiana. Tundlikkuse tase on erinevatel inimeste erinev, ning seda on võimalik hinnata Aroni ja tema abikaasa välja töötatud isiksuse testide abil, millest lihtsamad versioonid on kättesaadavad ka tema koduleheküljel.

Ülitundlikkus toob kaasa mitmeid väljakutseid

Ülitundlikkusel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Ühest küljest on see abiks, kui inimene märkab end ümbritsevas keskkonnas enam detaile ja seoseid, tajub paremini ümbritsevat emotsionaalset kliimat ning vaevumärgatavaid vihjeid. See motiveerib inimest enam mõtlema, analüüsima ja teemadesse süvitsi minema. Teisest küljest on see keeruline, kuna ülitundlikud inimesed tunnevad end lihtsalt ülekoormatuna keskkonna stiimulite poolt. Nad ei ole väga osavad mitme tegevuse korraga tegemises, nad tunnevad kergesti ärritust või ärevust valjude helide, tugeva või kiiresti vahelduva valguse ja suure inimeste hulga puhul.

Sageli tunnevad need inimesed ennast ebamugavalt, kuna arvavad, et peaksid olema sama hea taluvusega, nagu teised nende ümber ja suutma ülestimulatsiooniga paremini toime tulla. Ülitundlikud inimesed kasvavad üles pidevalt enda kogemusi kahtluse alla seades. “Miks märkan asju, mida teised ei näe? Miks olen pidevalt nii väsinud? Mul on hea mõte, kuid teised ei saa sellest aru. Kas peaksin seda neile rohkem peale suruma? Ei, ma ei taha, et teised pahaseks saaksid.” Pidev sisekõne viib selleni, et nad suruvad oma ülitundlikkuse alla, kohanemaks paremini ennast ümbritseva keskkonnaga. Sellega kaotavad nad ka aga osa oma heast empaatiavõimest, kõrgendatud tundlikkusest emotsionaalse keskkonna suhtes ja mõtlemise aktiivsusest. Seetõttu on väga oluline, et teadus ja psühholoogid toetaksid ülitundliku isiksuse kontseptsiooni, et aidata mõista ja hinnata inimesi, kelle jaoks ühiskonnas toime tulemine on vahel raskem, kui teistele. On väga oluline, et lapsevanemad ja õpetajad oskavad märgata ja arvestada, et osade laste puhul tuleb arvestada nende kõrgenenud tundlikkusega müra, valguse, taktiilsete stiimulite ja emotsionaalse keskkonna osas.

Mis eristab ülitundlikku last ja Aspergeri sündroomiga või autistlikku last?

Ülitundlikku isiksuse tüüpi peetakse sageli probleemiks ning klassifitseeritakse isegi meditsiiniliseks hälbeks. Kuna ülitundlikud inimesed on vähemuses, siis on lihtne neid ülejäänud 80% inimestega võrreldes nimetada “ebanormaalseteks”. Küsimus, kas tegemist on lihtsalt ülitundliku lapsega, võib olla väga keeruline — nii üle- kui aladiagnoosimine võib uusi probleeme kaasa tuua. Et mõista, kas tegemist on autismispektri häirega, või lihtsalt ülitundliku isiksuse tüübiga, on oluline konsulteerida spetsialistidega, rääkida lapse õpetajatega ning jälgida tema hakkamasaamist erinevates keskkonnatingimustes. Ülitundlike laste puhul on enamasti selgesti märgatav, et nende jaoks sobivas keskkonnas tulevad nad suurepäraselt antud ülesannetega toime ning ülestimulatsiooni vältimise korral võivad nad olla väga intelligentsed, empaatilised ja võimekad lapsed. Oluline erinevus on see, et kui autismispektri häirega lapsed kalduvad ülestimulatsiooni puhul ennast täielikult välismaailma jaoks sulgema ning selle tõttu napib neil empaatiavõimet, siis ülitundlike laste puhul sellist täielikku enesesse sulgumist enamasti ei esine. Nad võivad olla emotsionaalsed, ärevad ja üle reageerivad, kuid nad jäävad pigem avatuks ja osavõtlikuks.

Ülitundlikud inimesed on nagu kanaarilinnud söekaevanduses — sageli viitavad nad oma tervise või emotsionaalse reaktsiooniga väärtuslikule informatsioonile. Kuid enam kui sageli mõistetakse seda reaktsiooni hukka ning alavääristatakse neid selle eest. Paljudel on raske mõista, et ülitundlikud inimesed vajavad toimimiseks vaiksemat keskkonda ja aeglasemat tempot ning nad ei tule toime liigse stimulatsiooniga. Kuid maailm vajab erinevaid inimesi — sageli on need tundlikud inimesed poeedid, kirjanikud, õpetajad, arstid, ravitsejad, teadlased, advokaadid, filosoofid ja teoloogid. Me vajame nende panust ühiskonda ning seetõttu on oluline, et teadvustaksime ja arvestaksime selliste inimeste eripäradega.

MTÜ Eesti Aspergerite Ühingu esindaja Kaarel Veskis ei nõustu Elaine Aroni teooriaga, et ülitundlik isiksuse tüüp on sisuliselt erinev autismispektri häire kergemast vormist. Ta kommenteerib artiklit järgmiselt:

“Elaine Aroni suhtumine autistidesse on väär, ebaõiglane ja väga taunitav. Tema kirjeldatav ülitundlik inimene kujutab endast üsna selgelt üksnes teatud kergemat autismivormi, kuid Aron üritab ülitundlikkuse ja autismi vahele tõmmata väga teravat piiri. Ta ütleb, et ülitundlikud on “normaalsed” ja autistid “ebanormaalsed”, mis ei ole kuigi teaduslik väide ja on autistide suhtes solvav. Ta üritab seda piiri tõmmates jätta muljet, et autistid ei ole ülitundlikud, kuigi teisal möönab, et sensoorne ülestimulatsioon — ehk ülitundlikkus — siiski on autismi puhul on suurem probleem kui tema ülitundliku inimeseliigi puhul.

Aron väidab lisaks, et erinevast ülitundlikust inimesest puudub autistidel kujutlusvõime ning empaatiavõime. Igaüks, kes on autismiga lähemalt kokku puutunud, teab, et kujutlusvõime puudumine on üks enamlevinumaid autismiga seonduvaid “müüte”, ja et empaatiavõimet esineb autistidel pigem rohkem kui teistel. Eksiarvamuse põhjuseks kujutlusvõime osas on peetud seda, et autistide kujutlusvõime ei pruugi olla sotsiaalse iseloomuga ega pruugi avalduda etteantud raamide kaudu.

Aron üritab ülitundlikkust monopoliseerida teatud inimgrupile, keda ta üritab näidata paremana, “tervemana” ja väärtuslikumana, kui seda on autistid või teised neurovähemused. Ülitundlikkust esineb aga autistidel rohkem kui Aroni HSP-del, samuti on autistid üldiselt andekamad, loovamad ja intelligentsemad, kuna kõik need omadused on tihedalt seotud tundlikkuse määraga. Autistide seas esineb näiteks geniaalseid “savante”, kuid mitte HSP-de seas.

Seega on täiesti õigustamatu ülitundliku inimtüübi ja autismi terav eristamine, mida teevad lisaks Aronile veel mitmete sarnaste teooriate autorid. Autism ei ole mitte haigus, vaid sellega seotud probleemid tekitab peamiselt tänapäeva lääneliku ühiskonna konformism ning suutmatus arvestada neurodiversiteedi ehk inim-mitmekesisuse olulisusega.

Sama ühingu juhatuse liige Birgit Soans lisab: “Endassesulgumine on maailma intensiivsena tajumisest, sh teiste inimeste tunnete ja olukordade väga tugevalt ja teravalt tajumisest tingitud reaktsioon liigsele survele. Täpselt nagu jookseb kokku arvuti, mida kostitatakse selle protsessimisvõime jaoks liiga rohke infoga. Ehk: me protsessimisvõime on lihtsalt liigse sissetuleva info poolt (mida põhjustab tugev empaatiavõime, aga ka teised tajutundlikkused) selleks hetkeks ammendatud. Seega on endassesulgumine seotud tugeva empaatiaga, mitte pole tegu tunnusega selle nappimisest.”