Viis olulist põhjust, miks peaksid õppima elu pisut lõbusamalt võtma ja iseenda üle nalja heitma
Huumor toidab enesehinnangut
Naljasoonega inimene pole mitte kunagi üksi. Tema edu saladus ongi oskus head nalja teha. See on kerge, süütu huumor, mis on alati võimeline tuju tõstma. Teravmeelsesse inimesse suhtutakse mitte ainult kui naljategijasse, vaid ka kui tarka psühholoogi, kes võib lihtsalt ja naljakalt rääkida sellest, mis paneb kõiki muretsema. Hea nali kaitseb stressi eest. Tänu sellele tõuseb inimeste enesehinnang vaata et lakke. Erilist uhkust tunneme, kui meil õnnestub naerda murettekitava või ebameeldiva olukorra üle. Me mitte üksnes ei saavuta hingelist tasakaalu, vaid tunneme äkki, et oleme ka targemaks saanud.
Neuropsühholoog Frédéric Rosenfeld väidab, et kui me tunneme rõõmu hea nalja üle, on meil kergem oma probleeme lahendada, sest vasak ajupoolkera (mõistus ja loogika) töötab siis palju aktiivsemalt. Pealegi, kui me südamest naerame, muutub aju plastilisemaks, ning see tekitab uusi seoseid.
Ja veel: inimene, kellel on olemas see hinnaline naerutamise oskus, suudab kuulajad enda poole võita. Ega asjata alusta parimad oraatorid, poliitikud ja ettevõtete juhid oma esinemisi naljaka looga, humoorika tähelepanekuga või hea anekdoodiga.
Huumor kaitseb stressi eest
Kummalisel kombel tekitavad täiesti tõsiseltvõetavad olukorrad terve rea kalambuure, anekdoote ja nalju. Huumor aitab siin stressiga toime tulla. Tänu sellele suudame väheke lõdvestuda ja kas või hetkeks distantseeruda keerulisest olukorrast. Vahel võimaldab ainuüksi nali vaadata toimuvat (ja ka iseennast) uut moodi, näha väljapääsu, leida probleemile lahendus. Need, kes raskel hetkel lubavad endale nalja heita, saavad teistest paremini stressiga hakkama. Selles seisnebki huumori fenomen, mis võib mitte ainult rõõmustada, vaid lausa puhastab meie hinge.
Huumor, mis on üles ehitatud eneseirooniale, muudab naljaks selle, mis meid kurvastab, alandab ning vihastab kuni pisarateni. Pisaratest naeruni on aga teatavasti vaid üksainus samm. Hea lugu ja naljakas anekdoot õpetavad meid kergemini suhtuma saatuse keerdkäikudesse.
Huumor lõhub tabusid
Huumor, nagu ka meie unenäod, vabastab meie kõige peidetumad impulsid, kinnitas psühhoanalüüsi rajaja Zigmund Freud. Just seetõttu on enamik anekdoote rajatud „sobimatutele“ teemadele. Need lubavad puhta südametunnistusega väljendada seda, millest ei ole kombeks rääkida ja mida lausa tehagi ei tohi. Need on meie agressiivsed soovid, sadomasohhistlikud fantaasiad, põlgus vastassugupoole vastu. Keelatu on just see ala, mille tõttu võime sattuda ebameeldivasse olukorda. Kõige sellega, mis puudutab „põhilist instinkti“ on seotud tohutu hulk sotsiaalseid norme ja keeldusid. Ning just seetõttu on see huumori lõpmatuks allikaks. Näiteks anekdoot, kus pessimist arvab, et kõik naised on libud, optimist aga loodab seda. Sellised naljad on mooduseks rahuldada agressiivseid impulsse naiste vastu, arvas Freud. Tema meelest on naiste kohta käiv sündsusetu anekdoot tegelikult looritatud kutse seksile, mis on segatud sooviga naisi seejuures alandada.
Anekdootide ja teravmeelsuste süžeede ja kujundite mõju meie maailmavaatele on muljetavaldavalt suur. Need kaotavad tabu isegi meid hirmutavast surmateemast, kujutades meie lahkumist mitte enam nii väga saladusliku ja pöördumatuna.
Huumor ühendab
Huumor äratab kaastunnet, empaatiat. Kui me naerame ühe ja sama nalja peale, tunneme oma maailmavaatelist sarnasust. Kogeme lähedust, kui vestluskaaslane naerab meie naljade üle, meile aga tunduvad tema teravmeelsused lõbusad. Tugevate tunnete ühine läbielamine on see, mis ühendab.
Huumor paneb meid mõtlema enda, oma eluväärtuste üle, teise inimese soovide ja tunnete üle. Heasüdamlik huumor on unikaalne suhtlemise ja konfliktide lahendamise vahend. Maailm jääb endiseks, kuid me ise muutume mingil ajal kannatlikumateks ning armastavamateks. Me ei mõtle enam ainuüksi endale. Seetõttu pole imeks panna, et abielupaaridel täheldatakse otsest seost õnnestunud abielu ja abikaasade huumorimeele vahel.
Huumor tervendab
Teravmeelne repliik kutsus esile naerupahvaku. Tähendab, saavutas oma eesmärgi. Kuid naeru mehhanismi kirjelduses polegi midagi eriliselt lõbusat. Füsioloogilisest vaatepunktist lähtudes kujutab naer endast 15 näolihase kokkutõmbeid ning samaaegselt sisse- ja väljahingamislihaste stimuleerimist, mis kutsub esile hingamisspasme ning spetsiifilisi helisid.
Naer on tervisele kasulik. See alandab stressitaset ning teeb elu rõõmsamaks. Võimalik, et just seetõttu avatakse kõikjal maailmas naeruklubisid, kus mitte ainult ei õpetata naeratama, vaid ka ravitakse naeruga.
Naerdes kogu südamest, hingame me eriti sügavalt, veri küllastub hapnikuga, tugevneb immuunsussüsteem ning suureneb rõõmuhormoonide, endorfiinide, hulk.
Eriti efektiivseks peetakse spontaanset pikaajalist naeru, kus kogu inimese keha „naerab“ pealaest jalatallani.
Naeruklubides on grupitreeningud, sest teatavasti on naer nakkav, ning ühelt teisele üle kandudes pakub tugevat emotsionaalset — siira rõõmu tunnet.
Teine suund selles teraapias on kliinikutes ja haiglates töötavate klounide kasutamine. Haigete ees esinedes räägivad klounid vähe ning see muudab nendega suhtlemise lapselikumaks, mingis mõttes isegi veidike rumalaks. Sellise efekti tulemusel ei hakka haiged karmilt kohut mõistma enda ega ka teiste üle. Ja just siis avanevad nad iseendi ees ning hakkavad paremini mõistma seda, mida nad tegelikult tahavad, mida tegelikult vajavad. Kõik see aitab neil suhtuda oma haigusesse realistlikumalt ning sellega toime tulla.
Huumoritunnet saab arendada
Ei saa just öelda, et nalja palge ees oleme kõik võrdsed. Neile, kellel jääb huumoritundest vajaka, soovitavad psühholoogid mõtteliselt kujutleda stseene, millised mängitakse läbi sellistes oludes, kus tekivad raskused — tööl, kodus, suhtlemisel lähedastega. Näiteks võiks endale ette kujutada ebameeldivat ülemust rumalas situatsiooni.
Samas on agressiivsel naerul ülekohtutegija vastu lühiajaline efekt. Produktiivsemad on naljad, mis on seotud olukorra kui tervikuga. Need aitavad vaadata sellele kõrvalt, maandavad sisemisi pingeid ning lubavad teisiti interpreteerida kõige dramaatilisemaid sündmusi.
Allikas: Psychologies — Psihologija
