Keha on hinge peegel: see oli üks märtsikuu esmaspäev, kui ärkasin ebamugava valuga paremal alakõhus...
Keha on hinge peegel
See oli aastaid tagasi, kui ma avastasin esimest korda mõtte, et keha on hinge peegel — et hing räägib keha kaudu. Keha on su parim sõber, kes näitab rõõmuküllaseimat teed.
Olles nüüd aastaid seda eelkõige enda peal praktikas jälginud ja katsetanud, usun ma seda üha rohkem. Ka keha saadab märke.
Näiteks iga kord, kui ma lasin end ahvatleda suurtest palganumbritest ja võtsin vastu mõne tööpakkumise valdkonnas, mis mind tegelikult ei köitnud, järgnes üks tervisejama teisele. Pärast selle teadvustamist ja oma elus vastavate korrektuuride tegemist — julgedes riskida ja pöörduda tagasi endale kõige südamelähedasemate tegevuste ja elustiili juurde — lahenesid kõik jamad alati kui imeväel.
Muidugi on inimlik olla laisk ja mugav ning kõigepealt lihtsalt mingi ravimiga proovida (mida ma sageli ka tegin), aga ma pidin nii mõnigi kord nentima, et näiteks nahaprobleemide korral ei aidanud mitmest proovitud salvist ükski enne, kui olin keha sõnumist aru saanud ja oma elu (või mingit uskumust ja suhtumist) muutnud.
Veel üks lugu: see oli üks märtsikuu esmaspäev, kui ärkasin ebamugava valuga paremal alakõhus. See ei teinud mulle kohe üldse rõõmu, sest mul oli nädala lõppu planeeritud eriti äge Tallinna-Kuressaare-Otepää-Tallinna ringreis oma uue autoga.
Mõtlesin siis, mis sõnum see võiks olla. Mul oli kuskilt justkui meeles, et pimesool tähendab ummikseisu, tupikut. Uurisin inspiratsiooniks Luule Viilma tekste, mida tema sellest arvas, ja leidsin, et tema tõlgenduse järgi tähendab pimesoolepõletik millegi sellise edasilükkamist, mis tuleb lõpuks igal juhul ette võtta.
Selle peale tuli mulle muidugi meelde, et olin kirjastajale, kes tundis huvi ühe mu käsikirja vastu, eelmisel õhtul kirjutanud, et ma ei kavatse seda raamatut hetkel valmis kirjutada. Mul läks mu tollasel töökohal hästi ja mõtlesin, kas ikka on üldse vaja neid pööraseid armastusromaane kirjutada.
Pärast seda, kui olin natuke juba mainitud valu seltsis aega veetnud, alistusin ja kirjutasin talle, et mõtlesin siiski ümber ja asusin tegutsema.
Vähe sellest, et valu kadus, nagu seda poleks olnudki, oli nädalalõpp erakordselt tore ning ka muidu tunne, nagu oleksin talveunest ärganud — kõik hakkas äkki sujuma ja järjest häid asju juhtuma.
Ja ehkki ma selle kirjastajaga koostööni ei jõudnud, olen talle tänulik, sest tänu tema tõukele kirjutasin romaani valmis, saatsin selle Bestselleri konkursile, see märgiti seal ära ning raamat ilmus järgmisel suvel.
Samas kui sellest töökohast, millele mu ratsionaalne mõistus siis tahtis panustada, tundus mõne aja pärast toredam uuesti vabakutselise ellu siirduda.
