Unenäod vihjavad nii mõndagi meie elude kohta! Kuidas mõista oma hinge sõnumeid?
Tavaline hommik. Pere on kogunenud laua äärde hommikust sööma. Kõik suhtlevad üksteisega just nii, nagu eilegi. Otsekui poleks öö jooksul midagi juhtunud. Ent kas siis igaüks neist ei käinud magades imelisel reisil?
Aju konstrueerib meie jaoks huvitava loo ning me elame selles loos otsekui reaalsuses. Ent siis me ärkame ning jätkame oma elu, otsekui poleks midagi juhtunud. Vahel me isegi ei mäleta oma unenägusid. Vahel meenuvad vaid mingid episoodid ja emotsioonid — hirm, erutus, rõõm … Harva suudame jutustada, mida tundsime või siis leida mingeid signaale või vihjeid. Me ei usu, erinevalt oma esivanematest, et unenäod saadetakse meile kõrgemalt, ning suhtume unenägude seletajatesse irooniliselt. Kuidas neid unenägusid ikkagi mõista, seda me ei tea.
Võluriiki sattumine
Miks siis aju loob igal ööl unenägusid? Ilmselt mitte üksnes selleks, et ärkvel olles saaksime midagi teada, muidu me ju mäletaksime neid hästi. Unenäod on omalaadne psüühiline metabolism. Neis mängitakse päeval läbielatu sümbolite tasandil uuesti läbi. Tänu sellele stabiliseerib ja ravib psüühika ennast ise. Ometi pole see unenägude ainus ülesanne. Nad ka avavad meie hinge neid külgi, mida pole võimalik ärkveloleku ajal mõista ega tunda. Sellisel moel suhtleb meie alateadvus meiega.
Psühhoanalüütikud väidavad, et unenäod kõnelevad allasurutud soovidest. Gestaltterapeudid kinnitavad, et meile näidatakse meie sisemisi konflikte sümboolsel kujul ning viidatakse lahendustele. Teised psühhoteraapilised suunad viitavad teistsugustele aspektidele.
Näiteks aitavad laste unenägude lood mõista, millised iseloomulikud olukorrad võivad laste elus ette tulla ning millistele ressurssidele saab siis toetuda. Niinimetatud visiitunenäod, kus me kohtume surnud lähedastega, võivad kinnitada sidemeid sugulastega. Kui oleme haiged, võivad unenäod näidata selliseid ravivõimalusi, mida pole teadus veel tundma õppinudki. Kõikides unenägudes on olemas rikkalik materjal, mis sisaldab midagi väga väärtuslikku. Unenägude maa on terve maailm, ning kui sellesse kõigesse väga tähelepanelikult suhtuda, leiab igaüks meist sealt midagi, mida ta enda jaoks vajalikuks peab.
Kuulda arusaamatuid sõnu
Kahju, kui tähtis sõnum kohale ei jõua, sest räägib arusaamatus keeles. Võibolla ilma vilunud psühhoterapeudita polegi mõtet üritada seda mõista?
Ent psühholoogid pole selle väitega nõus: iseseisvalt oma unenägude seletamisega toime tulemine on võimalik ja lausa kasulik. On palju inimesi, kes suudavad oma unenägusid mõista ning neist endeid välja lugeda, et siis täisväärtuslikult elada. Ent selline oskus vajab unenägudega suhtlemise kultuuri. Alguse võib saada perekonnast, kus ema ja vanaema olid oma unenägude suhtes tähelepanelikud ning jutustasid, kuidas neist aru saada. Nii kasvas ka laps teadmisega, et see on huvitav ja vajalik. Ometi on kõige olulisemad meie isiklikud pingutused — vastavateemaliste raamatute lugemine, mõtisklused ning arutelud teistega. See on tegelikult suur ja pidev sisemine töö.
Kasuks tuleb unenägude üleskirjutamine hommikuti. Nii treenitakse oskust häälestada ennast alateadvuse lainele. Seega hakkab ka psüühiline energia aktiivsemalt teadvuse ja alateadvuse vahel ringlema. Ning see võimaldab paremini viimast tundma õppida.
Enamus inimesi jälgib unes eelkõige kujusid ja kuuleb kõnet. Kui aga äkki tekivad teravad helid, lõhnad, kehalised tunnetused, siis see on signaaliks, et nendes tuleb kindlasti selgusele jõuda. Oluline on ka korduv unenägu, see on sõnum, mida me ei taha või ei suuda pika aja jooksul kuulda. Kui siis kõigele vaatamata jäävad taolised unenäod arusaamatuteks, on põhjust spetsialisti poole pöörduda.
Muuta nähtamatu nähtavaks
Kunstiteraapias võib oma unenägusid väljendada joonistamise, voolimise või liikumise abil. Kui räägime kellelegi oma unenäost, ei suuda me edasi anda kõiki varjundeid, mida nägime või tundsime. Ning kuulaja kujutleb seda kõike omal moel ette. Ent kunstiteraapia aitab muuta unenäo nähtavaks.
Joonistamise käigus jälgitakse, mis unenäos toimub, millised on värvinüansid ja kompositsioonid, kas unenäonägija on kohal, mida ta tunneb? See tähendab, et ta elab uuesti läbi unes nähtud tunded. Ta saab oma unenäo peremeheks, võib selle lõpuni vaadata, kui see katkes, ning vastavalt oma soovile muuta.
Võib ka tantsu kasutada. Ja pole üldse oluline teha kauneid liigutusi. Kunstiteraapias peetakse tantsuks isegi peanoogutusi või püsti tõstetud sõrmi. Kogu meie hingeline kogemus, sealhulgas unenägude nägemine, peegeldub keha tasandil. Me laseme kehal end väljendada nii otseses mõttes kui ka sümboolselt.
Piisab, kui kujutleda ennast oma unenäos. Seejuures jutustavad inimese asend, hingamine ja liikumine paljustki. Ühtesid liigutusi saame teadlikult muuta, teised toimuvad spontaanselt. Meie tark keha teab otsekui ise, mida teha ja me peame seda protsessi usaldama.
Elada ärkvelolekus
Psühhodraama rajaneb dramaatilisel improvisatsioonil ning uni peab vastama selle üldisele printsiibile. Esineda võivad korduvad unenäod, unenäod-seriaalid ja ka kummalised unenäod, mis tekitavad tugevaid tundeid. Psühhodraama grupis osalejad mängivad unenägu kui etendust, kus peategelaseks on unenäonägija. „Peategelasele“ tehakse selgeks töö eesmärk. Mida tema tahaks? Kas uurida oma unenägu või seda muuta? Kui see kõik on läbi räägitud, algab töö.
Esimene osa algab uinumise stseeniga, kui inimene otsekui siseneb oma unne. Siin võidakse talt küsida, millele ta enne uinumist mõtles? Sageli võib just see olla võtmeks eelolevale tegevusele.
Teine osa on unenäo läbimängimine, kus grupi liikmed täidavad unenäonägija poolt antud rolle tema unenäos. Psühhodraamas on alati olemas „peegli positsioon“, kuhu saab viia unenäonägija, et ta saaks toimuvat kõrvalt vaadata. Töö käigus esitatakse talle küsimusi: „Mis toimus pärast?, Mida sa tunned? Mida tahaksid öelda? …“ Nii aidatakse inimesel mitte üksnes läbi käia unenäo süžee, vaid ka mõista, mis temaga toimub ning lähendada teda oma tunnetele.
Kolmas osa on ärkamise stseen. Terapeut sõnab: „Nüüd sa ärkad, sa vaatasid unenägu, milles sa … Milline on sinu esimene tunne? Kas said aru, millest su unenägu rääkis?“ Seejärel järgneb muljete vahetamine — grupist osavõtjad jutustavad, mida nad oma rollides või pealtvaatajatena tundsid.
Kui saame võimaluse vaadata oma unenägu erinevatest vaatepunktidest, erinevate rollide tasandilt, siis tuleb välja, et kõik ei olnudki nii, nagu tundus. Selle kõige tagajärjel näeme unenäo sümboleid ning mõistame nende mõtet. Ning lõpuks laheneb unenäoga seotud rahutus.
Allikas: Psychologies, oktoober, 2018
