Arst õpetab: kuidas norskamisest lahti saada?
(2)
Igaüks meist on norskamisega kokku puutunud: kas nurrume või norisema mõnikord ise või siis norskab meie voodikaaslane. Osasid inimesi saadab see kogu elu, teistel tuleb norskamist ette juhul, kui nad on väsinud või alkoholi tarvitanud, kirjutab 4 Kliiniku kõrva-nina-kurguarst Anneli Kriit.
Norskamine on päris levinud nähtus: seda esineb nii kõhnadel, normaalse kehaehitusega kui ka ülekaalulistel inimestel. Norskavad nii mehed kui ka naised. Mehed küll sagedamini.
Kuidas norskamine tekib? Kui neelu piirkonnas puutuvad neelu teatud osad omavahel kokku — pehme suulagi ja keelepära langevad vastu neelu tagaseina -, liigub õhk läbi kokkuvajunud toru ning tekibki heli.
Tavaliselt ei põhjusta norskamine norskajale endale mingit erilist ebamugavust, küll aga on häiritud lähedased. Norskaja saab kaaslaselt küünarnukiga vopsu, keerab end külili ja norskamine lõpeb. Selili asendis esineb norskamist sagedamini, kuna anatoomiliselt on hingamisteel siis kergem kokku langeda. Magades lihased lõõgastuvad ning kui on tegemist ülekaalulise inimesega, on kaele ja neelu piirkonnas palju rasvkudet, mis aitab kaasa hingamistee sulguse tekkele.
Sageli on põhjuseks anatoomiline iseärasus. Inimene on juba sündinud väikese alalõua ja kitsa neeluruumiga, suurema keelega. Sagedaseks põhjuseks on lapseeas ravimata jäänud hambumushäired, millega kaasneb kitsas suulaevõlv ja suuhingamine. Kui suu on öösel avatud, vajub alalõug allapoole ning neelu piirkonnas tekib kergemini hingamistee kokkulangemine, millega kaasneb norskamine.
Uneapnoe — tüütu ja ohtlik
Kui norskamisega kaasneb hingamistee pikemaajaline kokkulangemine- see võib kesta kuni 1 minut -, tekib olukord, kus inimene ei hinga ja organismis langeb hapniku tase. Hapnikusisalduse langedes annab aju signaali, et on vaja hingama hakata ning äratab magaja kergelt ärkvele, et avada kokkuvajunud hingamistee. Sellist episoodi nimetatakse uneapnoeks. Märku annab see endast norskamise heli vahele tekkivate hingamispausidena või siis ärkab inimene õhupuuduse tundega üles. Kuni 5 uneapnoe episoodi ühes tunnis on normaalne. Kui aga neid esineb sagedamini, on kogu uni häiritud ja inimene viibib kogu öö stressisituatsioonis. Selle asemel et puhata, peab ta pingutama selle nimel, et hapniku tase normaalsena püsiks. Esineb pidev võitlus: hingamistee sulgub ja inimene virgub, et hingamisteed lahti hoida, tagamaks normaalse hapniku taseme organismis.
Kui uneapnoe esineb kogu öö, ei puhka magaja välja, mistõttu võib ajapikku välja kujuneda kõrgvererõhutõbi, südamehaigused, koguni insult. Hommikul ärgates ei tunne uneapnoe alla kannataja end väljapuhanuna, sageli valutab pea. Päevasel ajal on ta väsinud, võimalusel tahab magada, võivad esineda keskendumisraskused ja mäluhäired. Oht on autoroolis tukkuma jääda, mehhanismidega töötades võib tekkida tööõnnetusi. Sellisel juhul on inimene ohtlik nii endale kui teistele.
Kuidas norskamist ravida?
Arsti juurde tuleb pöörduda siis, kui esineb igaöine valjuhäälne norskamine, mille peale magaja sageli ärkab. Samuti juhul, kui norskamine esineb igas asendis, kui lähedased kuulevad hingamispause, kui esineb päevane väsimus ja unisus või on diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja rasvumine, millega kaasneb norskamine.
Uuringutega saab kindlaks teha, kas ja kui palju esineb norskamist, kas suu on öösel avatud, kas esineb hingamistee kokkulangemist ning hapniku taseme langust. Jälgitakse, kui palju esineb virgumisi, mis und segavad, kas tuleb ette perioodilist jäsemeliigutuse häiret või muutusi südametöös.
Vastavalt uuringu tulemustele valitakse ravi. Kui esineb mõõdukas norskamine selili asendis ja suu on püsivalt lahti, piisab patsiendi keeramisest külje peale. Terapeut näitab ette harjutused, vajadusel saab suu teipimisega öösel kinni hoida. Norskaja nina peab hingama, seepärast on vajalik ka kõrva-nina-kurguarsti konsultatsioon.
Kui tegu on keskmise või raske uneapnoega, soovitatakse magada positiivse rõhu aparaadiga, mis tagab, et hingamistee on kogu öö avatud. Inimene puhkab välja ning tunneb end päeval palju paremini. Positiivse rõhu aparaat jääb kaaslaseks enamasti kogu eluks. Vahel aitavad ka hambakaped, mis pannakse ööseks suhu, et alalõug ei vajuks alla. Abi saab hambaarstidelt ja ortodontidelt.
Juhul, kui esineb ninahingamise takistus ninavaheseina kõveruse või suurenenud alumiste karbikute tõttu või kui neelus on suured kurgumandlid, pikenenud kurgunibu või alla vajunud tagumised kurgukaared, on võimalik seda korrigeerida kirurgilisel teel. Osadel juhtudel tuleb kõne alla lõualuude nihutamise operatsioon.
