Psühholoog vastab: miks ma tunnen ennast nii üksikuna ka siis, kui mu ümber on pere ja sõbrad?
Tihti kiputakse arvama, et üksindus on vanade ja üksinda elavate inimeste teema, sest nemad elavad suuresti isolatsioonis. Tegelikult on üksindus palju laiem mõiste. Üksindusetunne tähendab, et sa igatsed siira ja tõelise suhtlemise järele ja seda ei mõjuta see, kui palju inimesi su ümber igapäevaselt tiirleb, selgitab psühholoog Samantha Boardman ajakirjas Marie Claire
USAs tehtud uuring näitas, et pooled ameeriklastest tunnevad end aeg-ajalt üksikuna. 53% leiab igapäevaselt aega, et pere ja sõpradega koos midagi toredat teha. Kusjuures — nooremad inimesed tunnevad end üksikumana kui nende emad ja isad.
Üksindusetunne on suuremalt jaolt seotud su suhete kvaliteediga. Tõeliselt tugevad ja siirad suhted ning soov kuhugi kuuluda on inimese põhivajadused. Selleks, et need vajadused saaksid täidetud, peab sul olema vähemalt paar inimest, kellega saad tihti positiivselt ja meeldivalt suhelda, ning kes sügavalt ja siiralt hoolivad sinust ja kellest sina samamoodi väga hoolid. Olles pidevalt nende inimeste seltskonnas, kellega sul selline side tegelikult puudub või kellega sa pole väga lähedane, tekitabki sinus üksindustunnet.
Sotsiaalmeedia on küll tore suhtlemise koht, aga tegelikult vajab inimene ikkagi igapäevast näost-näkku suhtlemist nii pere kui sõpradega, et mitte end isoleerituna tunda. Üksindustunnet suurendab ka magamatus — need, kes korralikult välja magada ei saa, ei tahagi teistega väga suhelda ning isoleerivad ennast teadllikult või teadmatult ise.
Kuulumisvajadus on vajadus, mitte soov. Seega tuleks leida sõprade grupp, kellega koos olles tunned, et sa päriselt kuuludki nende sekka ja teha nendega suhtlemine endale prioriteediks.
