Koduvägivalla all kannatanud naise lugu: algul arvasin, et purjus peaga löömine on andestatav...

"Sattusin lugema lugu kooselust vägivaldse alkohoolikuga ja otsustasin ka oma nukra minevikukogemuse välja tuua," kirjutab Naistekale lugeja.

Tegelikult läks minul isegi hästi, kuna “käisime” 2 aastat ja koos, minu juures, elasime 2,5 aastat. Samas tean, et mõnel naisel ei lähe nii hästi, kui nii võiks väljenduda.

Tutvusin Kaarliga (õiget nime ei avalda), sõprade kaudu ühisel istumisel. Kuna olin noor ja roheline, mingi 22-23 vist, siis ei osanud inimese alkoholilembust ohumärgiks pidada. See mulle muidugi ei meeldinud, et ta purjuspäi väga närviliseks läks, lausa sõimama kukkus kõiki. Kuid arvasin, et ehk peabki nii olema.

Seda seni, kuni sain mittemillegi eest esimese hoobi vastu nägu. Kuid isegi see esimene kord arvasin, et purjus olekus on selline asi andestatav. Erinevalt teistest meestest vist, käimise ajal Kaarel ei üritanud mind veel sõpradest ja perest ära lõigata, aga samas kontrollis küll natuke liiga palju. Samuti ei soovitanud tema eksiga läbi käia. Praeguseks, aastaid hiljem võin öelda, et mina ja tema eks Annika oleme parimad sõbrannad. Eks Kaarel arvatavasti kartis, et Annika avab minu silmad. Kuid eks ma olin natuke armunud ja alguses naise sõnu ei uskunud. Arvasin, et eks värskelt lahku läinud ja naine on nagu kibestunud või nii.

Kui kokku hakkasime elama, siis tuli Kaarli vägivaldsus -nii vaimne kui füüsiline- kiirelt välja, samuti jõi ta rohkem. Hakkas ka sõpru külla kutsuma ja kui ma töölt tulles koristada ei viitsinud, siis sain esimest korda korralikult peksa. Minu suhtumine, et miks ma pean teiste laga koristama, ei mõjunud. “Oled minuga koos, siis koristad kõike”, oli mehe väide. Samuti ei tohtinud sõbrannadega üle tunni aja väljas käia, siis helistati ja karjuti, et kuskohas ma nüüd ringi litutan. Mees oli nagu väga armukade. Kuid samas kui mina ja tema veel koos ei olnud, pettis mind ise 2 korda. No paraku andestasin ka selle. Kuigi ei oleks pidanud. Vahepeal oli ka normaalseid aegu, kui Kaarel ei joonud, aga neid tuli järjest vähem ette. Tööl ta käia ei viitsinud, mina rabasin abistajatööl pikkades vahetustes.

Ma ei teagi ,mis sai viimaseks piisaks, aga kui ta mulle ükskord käsipidi kallale tuli, siis võtsin vihaga julguse kokku ja enesekaitseks lõin tal nina veriseks. Käskisin kuu aja jooksul asjad kokku korjata ja kaduda. Ise läksin allkorrusele elama. Ka minu parim sõbranna ja nimekaim nägi korra minu ja Kaarli tüli pealt, see vist panigi mind tegutsema. Kaarlil õnnestus mind ja sõbrannat tülli ajada ,kuid peale temast lahkuminekut taastasin sõbrannaga suhted. Nüüd tean niipalju, et Kaarel töötab ise töökohal, mida kunagi naeruvääristas ja joob endisest veel rohkem.