Üle võlli läinud teaduseksperimendid
Stanfordi ülikooli vanglaeksperiment
Kindlasti kurikuulsaim teaduseksperiment läbi ajaloo, millest jutustav film tuli välja 2015. aastal. Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo kaasas 1971. aastal eksperimenti 24 üliõpilast. Pooled neist said ülesande kehastada vange ja teine pool valvureid. Nad tegutsesid vanglas, mis asus psühholoogiahoone keldris. Juba kaks päeva hiljem asusid “valvurid” võimu kuritarvitama ning “vangid” neile vastupanu osutama, kasutades ühel hetkel isegi oma voodeid, et blokeerida keldriust. Selle järel läksid asjad käest ära: “valvurid” sundisid kättemaksuks “vange” alasti betoonpõrandal oma väljaheidete kõrval magama, mille peale üks “vangidest” murdus ning tuli eksperimendist eemaldada. Eksperimendi tulemusena saadi teada, et igati normaalsed ja mõistlikud inimesed on võimelised laskuma kohutavate tegudeni, kui neile anda võim teiste üle. See aitab mõista ka Natsi-Saksamaa koonduslaagrites toimunut.
Projekt MKUltra
“Kas me saame kontrollida inimest kuni piirini, kus ta täidab meie käsku oma tahte vastaselt ning isegi seistes vastu fundamentaalsetele loodusseadustele nagu enesealalhoiuinstinkt?” See lause pärineb CIA 1962. aasta memost, kus arutleti narkootikumide, hüpnoosi, patogeensete mikroobide, isolatsiooni ja kõikvõimalike muude vahendite kasutamist vaenlase agentidelt ja tõrksatelt vangidelt info välja meelitamiseks. Selleks ajaks, kui see memo kirjutati, oli projekt Artichoke (väidetavalt nimetatud USA gangsteri Artichoke King´i järgi) olnud töös juba terve aasta, kasutades katsealustena homoseksuaale, rassivähemustesse kuuluvaid inimesi ning sõjavange. 1953. aastal muudeti projekt Artichoke veelgi süngemaks projektiks MKUltra, mis lisas oma arsenalli ka LSD. Paraku hävitas CIA toonane direktor Richard Helms enamik sellesse projekti puutuvad dokumendid juba 1973. aastal, kui Watergate’i skandaal tõestas, et säärased salajased projektid võivad avalikuks saada.
Targad hiired
Rochesteri meditsiinikeskuse teadlased tegid hiljuti katse, milles nad siirdasid inimeste gliiarakke (rakud, mis kaitsevad ja eraldavad neuroneid ajus) laborihiirte ajudesse. Peale siirdamist hakkasid gliiarakud kiiresti paljunema ning muundusid astrotsüütideks (tähekujulised gliiarakud, mis reguleerivad närvisüsteemi keemilist keskkonda). Põhiline muutus hiirte käitumises tulenes sellest, et inimeste astrotsüüdid on tunduvalt suuremad kui hiirte omad ning suudavad edastada sadu kordi rohkem ühendusi. Katses osalenud hiired ei hakanud küll raamatut lugema, kuid ilmutasid tunduvalt paremaid vaimseid võimeid ning paranenud mälu. Teadlased loodavad teha järgmised katsed rottidega, kes on hiirtest intelligentsemad, et saada veel paremaid tulemusi.
