Eestlanna kurvastab: mu pere peab mind tüütuks veganiks, kes käib oma toiduga igal pereüritusel ja kellega peab jälle veganlusest rääkima
Toit ja toitumine on tänapäeval kirgiküttev teema. Siin-seal on kuulda olnud lugusid, kus erinevate toidutalumatuste, -eelistuste ja veendumustega arvestamine on nii mõnelgi kostitajal pea segi ajanud. Kuid mis tunne on olla seltskonnas vegan, keda vaadatakse altkulmu ja keda saadavad lõputud naljad ja tögamised?
Veganite kohta levib stereotüüp, et nad on pealetükkivad ja tahavad igal võimalikul juhul veganlusest rääkida, aga veganite lugusid kuulates selgub, et tõe on mujal.
„Mu pere peab mind tüütuks veganiks, kes käib oma toiduga igal pereüritusel ja kellega peab jälle veganlusest rääkima. Hiljuti sain aga aru, et mina olen täpselt null korda sellest ise inimestega rääkima hakanud. Iga kord hakatakse hoopis minu kallal mingeid lolle nalju tegema, aga neile jääb meelde see kui “ebameeldiv vestlus veganlusest”, kuigi mina pole selles tegelikult kunagi osaline,“ tunnistab ohates üks Tallinnas elav vegan. Ta lisab, et on pereüritustelt rumalate „naljade“ tõttu pisarates lahkunud.
Sarnane kogemus on ka teisel veganil: „Tihtipeale mu perekond hakkab seda teemat ilma igasuguse minupoolse panuseta lahkama, rääkides minust kolmandas isikus sellel ajal, kui ma olen ruumis. Ja jõutakse näiteks järelduseni, et ju see mingi äärmus ikka on. Minul ei lasta samas üldse selle kohta mõtteid avaldada.“
Kolmas vegan kurvastab, et teda ei jäetud rahule isegi peielauas, kus ta ainsa veganina pidi teiste targutamist taluma.
Neljas toob näite, kuidas ta pakkus kolleegidele kooki, mida söödi suure kiitusega seni, kuni selgus, et tegemist on vegankoogiga, misjärel muutus see teiste jaoks äkitselt halvaks ja maitsetuks. Lisaks hakkas igast suunast tulema veganluse kohta teravaid märkusi.
Nii mõnigi vegan tunnistab, et sõprade ja sugulastega suhtlemine on neil selliste näidete tõttu üha keerulisem ja osad on seetõttu ka ühistest pühade ja sünnipäevade tähistamisest loobunud. „Minu jaoks on mitteveganitega koos einestamine üha raskem. Kohtumistelt ja pidudelt lahkun üha tihedamini masendunult ja pettunult. Kuigi ma pole seda oma sõpradele öelnud, siis tunnen üha enam, et ma ei suuda tapetud loomi nende taldrikul vaadata. Ja kui sellele lisanduvad veel negatiivsed kommentaarid või tobedad naljad minu eluviisi suunas, tekib küsimus, kas mul on üldse enam mõtet nendega kokku saada,“ mõtiskleb üks Tartu vegan.
Mis need veganid siis niimoodi toiduga pirtsutavad?! Võib mõnel küsimus tekkida. Veganlus ei ole pelgalt toidueelistust. See on maailmavaade ja eluviis, millega soovitakse loobuda loomadevastase vägivalla toetamisest. Veganid ei keeldu loomseid võetusi sisaldavast toidust seepärast, et kellegi elu ebamugavamaks teha, et pirtsutada, et dieeti pidada vms. Veganid ei tarbi loomset toitu, sest need seostuvad nende jaoks vägivalla ja ebaõiglusega.
Vaatamata sellele ei soovi enamus neist aga igal toidukorral oma maailmavaateid lahata, vaid nad tahavad sarnaselt teistele lihtsalt head toitu ja toredat seltskonda nautida.
Mõni vegan on olukorra lahendanud niimoodi, et mitteveganitest sõprade ja sugulastega kohtudes süüakse koos vaid vegantoitu või käiakse veganrestoranides. Miks ka mitte? Vegantoit sobib ju kõigile! Ja vähemalt Tallinna söögikohtades on valikut juba igale maitsele, kiirtoidust fine dininguni, kodustest praadidest aasiapäraste hõrgutisteni. Lase vaid hea maitsta!
