Eksperiment — kuu aega ilma hädaldamiseta: see oli niivõrd igav ja ma muudkui vingusin selle üle!
“Ma arvan, et püüdsin olla teadlikum ja pöörata tähelepanu sellele, mida ma endast välja panen,” ütles Shapiro. Tema ja veel 1000 inimest registreerisid end Thierry Blancpaini ja Pieter Pelgrimsi koostatud ettevõtmisele Complaint Restraint (vingumise piiramine). Selle projekti eesmärgiks oli läbi negatiivsete väljaütlemiste ärajätmise panna alus positiivsemale elule. “Siin ei ole mingit imenippi,” seisis veebilehel. “Lihtsalt lõpeta vingumine.” Kuid kas asi on ikka nii lihtne? Mis selles vingumises üldsegi niivõrd halba on?
Soigumine ja vingumine tuleb inimestel loomulikult. Keskmise vestluse käigus vahetame teineteisega vinguva alatooniga väljaütlemisi vähemalt ühe korra minutis, väidab uuring. Sellel on aga sotsiaalne põhjendus. “Mitte miski ei ühenda inimesi rohkem kui ühine ebameeldivus,” ütleb Trevor Blake, kes on raamatu “Kolm lihtsat sammu” (Three Simple Steps) autor. “Kõige lihtsam viis sõprussuhte üles ehitamiseks ja suhtlemiseks on läbi millegi negatiivse.”
Teose “The No Complaining Rule” kaasautor Jon Gordon märkis, et meile on evolutsiooni käigus sisse kodeeritud kalduvus keskenduda negatiivsetele asjadele ning enesekaitsele. “Meile on sisse programmeeritud, et mida rohkem oleme silmitsi millegagi, mis võib meile teha liiga või tappa, seda enam hakkame end selle eest kaitsma.”
Kuid vingumisel on ka oma hind
Hädaldamise ajal saadab meie aju välja stressihormoone, mis kahjustavad neuraalühendusi piirkondades, mida me kasutame probleemide lahenduste otsimiseks ning teisteks kognitiivseteks funktsioonideks. See sama protsess leiab aset ka siis, kui kuulame kellegi teise hädaldamist ja vingumist. “See on sama kahjulik kui passiivne suitsetamine,” ütles Gordon. “See on passiivne vingumine.” Täpselt nagu enamik kontoreid on keelanud ära siseruumides suitsetamise, on Blake enda sõnul oma meeskonnakaaslaste seas keelanud ära vingumise. “Ma annan neile ühe võimaluse. Ja kui ma taban nad teolt teist korda, on nende lips läbi.”
Tundub pisut julm, kas pole? Millegi niisuguse ära keelamine, mis inimestel niivõrd loomulikult tuleb, on tee hukatusse. Vingumise Piiramise projekti loojad Blancpain ja Pelgrims tunnistavad, et nemad ise ka kukuvad igal aastal omaenda loodud missioonis läbi. “Harjumusest tehtavaid asju on raske maha jätta,” ütleb Carnegie-Mellon Ülikooli inglise keele professor Joanna Wolfe. “Kas olete kunagi püüdnud enda kõnest eemaldada “Kas tead..” ja “ah-ah..”? See on ülimalt keeruline.” Ja meil ongi vaja auru välja lasta. See tekitab hea tunde, kas pole? Üks uuring näitas, et ülekeevad emotsioonid võivad inimese eluiga keskmiselt kahe aasta võrra lühemaks muuta.
Hea uudis on see, et on võimalik leida kuldne kesktee täieliku mittevingumise ja vingu-viiuliks olemise vahel.
Kui sul on tõesti plaanis vähem vinguda, leiad siit mõned realistlikud nipid:
1. ALUSTA HÄDALDAMISE PÕHJUSE DEFINEERIMISEST
Kas see, kui sa mainid, et õues on külm, liigitub vingumise alla? “Ei, see on tähelepanek,” selgitas Blake. “Vingumiseks muutub asi siis kui sa ütled, et õues on külm ja sa vihkad selles kohas elamist.” Shapiro ütleb, et tema liigitab asju vingumiseks selle järgi, missuguse tunde väljaöeldud asjad temas tekitavad: “Ma tunnen, et olen longus ega saa normaalselt hingata.”
2. JÄLGI, KUI TIHTI JA MILLE ÜLE SA VINGUD
Muutus saab alguse teadvustamisest. “Sa oled täiesti šokeeritud,” ütleb Blake. “Pärast kahte-kolme tundi iseenda jälgimist, paned enda puhul tähele sadu hädaldusi.”
3. ERALDA ENNAST KROONILISTEST VINGUJATEST
Kui sa pead olema üks suur kõrv, püüa vastata millegi positiivsega, mitte laulda kaasa kellegi vinguooperis. “Sul tuleb olla päris vapper ja enesekindel, samuti pead sa saama vabaks tahtmisest saada kellegi teise heakskiitu,” ütleb Blake. “Aja jooksul paned tähele, et vinguvad inimesed jätavad sind rahule, sest nad ei saa sinult enam seda stimulatsiooni, mida nende aju vajab.”
4. MUUDA VINGUMINE LAHENDUSTE OTSIMISEKS
Seda nimetatakse “positiivseks vingumiseks” või “efektiivseks hädaldamiseks.” Nagu Wolfe ütleb: “Ära istu ning imetle probleemi.” Tee midagi selle lahendamiseks.
5. KASUTA “AGA-POSITIIVSET” TEHNIKAT
See trikk pärineb Gordonilt: “Kui sa tabad end hädaldamas, lisa lõppu “aga” ning lisa otsa midagi positiivset,” ütleb ta. Näiteks: “Mulle ei meeldi absoluutselt tööle sõita. Aga ma olen tänulik, et mul on töö ja ma üleüldse saan sõita.”
6. ASENDA “MA PEAN” FRAASIGA “MA SAAN”
“Ma pean lapsed peale korjama” muutub äkitselt lauseks “Ma saan lapsed peale korjata.” Nõnda muutub vinguva alatooniga lause sootuks millekski muuks ja saab hoopiski teise ja tänulikkusest kantud alatooni, ütleb Gordon. “Sa tunned end aja jooksul end üha paremini, mida rohkem sa keskendud positiivsetele asjadele. Alguses on see pisut ebamugav, kuid harjumisega muutub see loomulikuks seisundiks.”
Kuu aega ilma vingumiseta oli pingutust väärt
Kui kuu sai läbi, tõdes Shapiro, et vingumise piiramise projektiga liitumine oli küll keeruline, kuid igati pingutust väärt. “Ma libastusin päris palju,” tõdes ta. “Kuid ma sain selle kuu jooksul rohkelt näiteks selle kohta, kuidas ma saan olla positiivsem ja selle tagajärjel juhtuvad minuga ka juhtuvad positiivsemad asjad.”
Ta õppis enda negatiivsusega toime tulema läbi päeviku pidamise ning kui tundis, et hing hakkab täis saama, käis joogatundides. Ta märkas isegi muutust produktiivsuses töö juures ning sai viimaks jagu projektist, mida ta oli seni vältinud ning mille üle hädaldanud. “Mu silmis oli see niivõrd igav ja ma muudkui vingusin selle üle. Kuid selle lõpule viimine tekitas ülimalt hea tunde.”
Ta püüab projekti jätkata ning loodab, et aja jooksul sulab hädaldamine tema ümbert ära ning ei ole enam miski, mida ta kaitserefleksina kasutusele võtab.
Allikas: Telegram
