Kurtide vanemate kuulja laps Aira Kuusk: sain teistsugusest lapsepõlvest aru alles siis, kui olin suureks kasvanud
Kahe maailma piirimail olemine on Aira ja tema õe ja venna pannud keerukatesse olukordadesse ja see maailm on olnud kõike muud kui tavaline — esimene keel, mis ta lapsena selgeks õppis polnud näiteks mitte eesti keel vaid hoopis viipekeel. Töötukassas juhtumikorraldajana töötav Aira tunneb, et temasarnased inimesed vajavad tuge ja tänaseks on ta koos oma õega värskelt on loonud MTÜ Võilillelaps just selleks, et kuuljatena kurtide peredes üles kasvanud inimesi vajadusel aidata. Samal eesmärgil soovib õppida Aira kogemusnõustajaks.
„Kõik, kes tunnevad, et koos tegutsemisest oleks abi võiksid meie MTÜ-ga ühendust võtta. Ma näen praegu oma töös palju inimesi, kes on väga katki, sest lapsepõlv on olnud teistsugune, me tahame neid inimesi aidata. Paljud lapsed võivad olla käitumishäiretega, sest nad pole harjunud kuulma ja kuulama, nad on pigem omaette ja nad oskavad ennast kiirelt välja lülitada, sest kodus pole olnud vaja suhelda nii nagu väljaspool kodu tavaline on. Väga oluline on kasvõi see, et saad rääkida mõne inimesega, kes on läbi elanud sarnaseid muresid nagu sina,“ räägib Aira.
Vanematele tõlgiks
Aga milline on siis kurtide vanemate laste maailm ja mis selle nii eriliseks teeb? Mida üks kuulja laps peab kurtide peres tegema? Kui muidu õpib laps rääkima ikka oma vanemate abiga, kes esimesi sõnu juba maast madalast õpetavad, siis kurtide lastel sellist „luksust“ pole. Aira kodus ja enamasti kõikide temasarnaste laste kodudes on esimeseks keeleks, mille laps ära õpib, viipekeel. See on nagu esimene emakeel. Airal vedas — kui tema vend lasteaeda läks, siis sai temast omamoodi õe keeleõpetaja ja nii venna toel eesti keelt õppima hakkaski. Ning 10 aastat noorema õe keeleõpetajaks oli juba Aira ise. Selleks ajaks kui Aira noorem õde läks esimesse klassi, oli Aira 17-aastane ning hakkas vanemate kohustusi ise täitma — käis koolis lastevanemate koosolekutel ja ajas asju ametiasutustes. Kuna keele areng on tavaliselt sellistel lastel hiline, siis läheb neil koolis esialgu kehvasti ja nad vajavad palju õpetajate tuge.
„Me elasime nii nagu oskasime, ma sain teistsugusest lapsepõlvest aru alles siis, kui ma olin suureks kasvanud. Kui elada selle sees, siis tundub kõik loogiline, sa mõtled, et nii peabki olema ega oska muudmoodi ette kujutadagi! Minu lapsepõlves oli palju tõlkimist. Mind võeti igale poole asjaajamistele kaasa, arsti juurde, poodi, külla — kuhu iganes. Ma tõlkisin peaaegu kõike, see oli nagu minu töö! Kui keegi mäletab seda nõukogudeaegset uudistesaadet „Vremja“, siis mina istusin televiisori kõrval ja tõlkisin seda oma vanematele. See oli ühele väikesele lapsele kindlasti liiga suur koorem kanda, aga ka sellest saad alles hiljem aru. Neid olukordi ka tänases päevas, kus laps on oma vanematele pidevalt tõlgiks, on rohkelt. Samas puudub selleks vajadus, usun, et kurdid vanemad saavad tegelikult ise hakkama. Näiteks on tõlketeenus paremini kättesaadav kui seda oli minu lapsepõlves. Filmid, saated on subtiitritega,“ on Aira murelik ja lisab veel: “On selliseid kurte ka, kes on avatuma meelega ja ütlevad, et tema laps ei või tõlk olla ja nad saavad ise hakkama, aga enamasti soovivad kurdid, et nende laps oleks kuulja ja tõlgiks teda. Samas on kurdid oma kultuuri üle uhked ja soovivad ka seda, et lapsed oleks ka kurdid, et oma kultuuril oleks järjepidevust.“
Vaikuse maailm
Kurtide vanemate kuuljad lapsed võivad olla tihti väga müratundlikud. Võiks ju arvata, et kurtide maailm on üks suur vaikuse maailm ja nende endi jaoks see ka kindlasti nii on — kui aga kuuljana selles maailmas elada on see täis pigem palju lärmi. Samuti ka kõrvalseisjate pilke, millega laps peab hakkama saama, kui ta viipleb vanematega või kui jutuhoos lapsevanem räägib tavapärasest kõvema häälega, kuna ta sel hetkel ei kontrolli oma hääle tugevust. „Ma elan oma 77- aastase emaga praegu koos ja hooldan teda. Me oleme emaga kokku leppinud näiteks nii, et ta ei pese nõusid siis, kui ma olen kodus, sest ma ei suuda tema tehtud kolinat taluda. Kõik liigsed hääled on pigem häirivad. Ja eks see ole loogiline ka — meie kasvamiskeskkonnas on olnud lärmi väga palju ja seetõttu hindan ma väga vaikust.
Samas näeb Aira ka palju positiivset, mis ta oma lapsepõlvest kaasa on võtnud. „Mul on oskus keerulistes olukordades näha lihtsust — kui oskad lisaks eesti ja vene keelele viipekeele oskust, on sinu maailm rikkam — näiteks tajun inimeste emotsioone ilma, et nad peaksid seda väljendama. Olen kaasa saanud ka stressirohkete olukordadega hakkamasaamise oskuse, minu jaoks ei ole lahendamatuid probleeme. Tean, kui oluline on pere, kus ollakse teineteisele toeks. Samuti ka valikud elus — sotsiaaltöö, töökoht, suhtumine ellu. Lapsepõlv on kujundanud minu elu ning mulle see elu meeldib,“ on Aira veendunud.
Silmside
Naisel on kolm tütart ja neil kõigil on nägudest kohe näha, mida nad mõtlevad, nad on hästi elavad ja teevad palju „nägusid“. Kõik see on viipekeelega kaasa tulnud kuna selle keele juurde käib elav miimika ja kõne selgitamine — nii saavad kurdid sellest keelest paremini aru. Pole vaja ehmatada, kui kurt on väljendusrikas. Viipekeeles peab lihtsalt miimikat ja käsi kasutama oluliselt rohkem selleks, et ennast selgeks teha.
Plusse on veel — teda eristab teistest kuuljatest ja rääkijatest see, et ta jutt on väga selge ja lihtne, pigem ilma võõrsõnadeta, sest viipekeeles pead sa oskama juttu lihtsustada. Just seetõttu on Airaga lihtne suhelda ja lahtiseid otsi ja mitmetimõistetavusi pigem ei teki. Samuti on ta harjunud alati oma vestluspartnerile silma vaatama.
„Ma olen harjunud otsa vaatama, kunagi oli mulle telefoni teel suhtlemine väga keeruline, pidin selle ära õppima ja treenima — nüüd ma oskan seda küll, aga eelistan siiski alati pigem kokku saada. Kui sel inimesel, kes parasjagu minuga räägib on käsi on suu ees ja ma ei näe tema näoilmeid ega suud, siis palun alati käe ära võtta, ma saan niimoodi paremini tekstist aru. Need inimesed, kes on üles kasvanud koos puudega inimesega on empaatilisemad ja mulle meeldib olla empaatiline! Tegelikult on mul suhtlemistakistus olnud peaaegu terve elu — olen tihti kahelnud, kas ma mõtlen ikka õiget asja ja kartnud, et äkki hakkan kokutama. Ma häbenesin suhtlemist päris pikalt, aga nüüd olen Töötukassas ka sisekoolitaja, ma olen õppinud kõnetakistusest üle olema. Kõikidel läheb mõttelõng vahest sassi ja võtab kokutama ning see on normaalne. Ma räägin kätega hästi palju ka telefonis, seda viipekeele mõju ei võta miski ära ja ega ma ei taha ka, mulle meeldibki nii,“ naerab Aira.
