Lähisuhtesõltuvust ei osata tihti näha sõltuvusena ega seetõttu ka abi otsida, aga tegelikult tuleks seda KOHE teha

Kuidas väljendub kaassõltuvus ja kust saada abi, selgitab meditsiinikeskuse Confido kaassõltuvuse nõustaja Katrin Hallik.

Suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, narkootiliste ainete tarbimine või ravimisõltuvus — need on sõltuvused, millest räägitakse palju. Vähem on tuntud aga kaassõltuvus või lähisuhtesõltuvus, mida tihti ei osata näha sõltuvusena ega sellele abi otsida.

Emotsionaalne sõltuvus

Kaassõltuvus on emotsionaalne sõltuvus teisest inimesest, sooviga kontrollida ja muuta tema sõltuvuskäitumist. Üks levinumaid kaassõltuvuse vorme on kaassõltuvus alkoholi liigtarvitava inimese perekonnas. Kui üks pereliige on kimpus alkoholiga, siis ei ole see vaid tema probleem. Sõltuvushäire mõjutab kogu pere toimimist. See kahjustab nii usaldust pereliikmete vahel kui ka peres kasvavate laste turvatunnet.

Sellises perekonnas läheb väga palju tähelepanu sõltuvuskäitumise kontrollile ja katsetele seda muuta ning sageli jäävad pereliikmete tegelikud vajadused rahuldamata.

Enda tunded surutakse tagaplaanile

Nagu nimigi ütleb, on kaassõltuvus samuti sõltuvuskäitumine, ainete tarvitamise asemel vajatakse aga emotsionaalset ülepinget ja keerulist suhet. See on alateadlik vajadus, mida endale ei teadvustata. Kaassõltlane on harjunud taluma väga suurt pinget ja väärkohtlemist, enamasti juba lapsest peale, ja ta on valmis väga palju pingutama, tajumata iseenda ja teiste eluterveid piire. Ta võib olla harjunud oma vajadusi tagaplaanile jätma ja oma tundeid alla suruma. Sageli loobki inimene selliseid suhteid, kus tema kaaslase suured probleemid võimaldavad tal omaenda valu ja ärevust mitte tunda ning kus tal tuleb tegeleda igapäevase ellujäämise ja suure vastutuskoormaga.

Mõjutab kogu pere elu

Sõltuvus ei allu kontrollile ega ole teadlik valik. Sõltuvushäirega peres on palju raskeid tundeid, süüdistamist, viha, hirmu, lootusetust, meeleheidet, väärtusetust, häbi, varjamist jm. Sellise pere elu on sageli kihutamine ühest kriisist teise, vahepeal vaid hetkeks hinge tõmmates. Aastatega harjutakse pideva kriisiga sedavõrd, et ilma ei osata enam elada, katastroofihirm muutub krooniliseks.

Kui peres on lapsi, siis mõjutab vanemate sõltuvuskäitumine ka neid ning kontrollib kogu perekonna elu. Lapsed õpivad vanematelt ka pingele ja stressile reageerimise viise, olgu selleks siis aine- või suhtesõltuvusse põgenemine. Tihti tekivad sellise pere lastel raskused koolis, suhteprobleemid, ärevushäired või depressioon. Neil võib ka esile kerkida küsimus, kas kodus on turvaline olla või tuleb olla valmis sealt põgenema? Samuti võib olla keeruline võtta koos ette ühiseid tegevusi, kuna perekonna dünaamika on lagunenud.

Kaassõltuvus võib tekkida ka oma täiskasvanud laste suhtes, kellel on sõltuvuskäitumine või täiskasvanud lastel oma sõltuvusprobleemiga vanemate suhtes.

Kuidas kaassõltuvusega toime tulla ja kust saada abi?

On väärarvamus, et ainult sõltuvushäirega inimene vajab abi. Tegelikult võib ka sõltuvushäirega inimese lähedase tervis saada väga palju kahjustatud. Kuhjuv aastatepikkune emotsionaalne pinge ja negatiivsete tunnete ülekaal mõjuvad tervisele laastavalt.

Sageli arvavad sõltuvushäirega inimese lähedased, et kui sõltuvuskäitumisest tervenetakse, saab pereelus kõik korda. Pereisa või –ema enam ei joo ja peres läheb seepeale kõik hästi. Kahjuks see alati nii ei ole. Usaldus ja lähedus on saanud kannatada ja neid on vaja teadlikult taastada.

Seetõttu peaks abi hõlmama kogu peret, vanemate omavahelisi suhteid ja suhteid lastega. Peres tuleb proovida taastada usaldus, lähedus ja toimiv elukorraldus. Sageli on abi paari- või pereteraapiast, mida külastatakse ühiselt ning proovitakse probleemile koos nõustajaga lahendus leida. Confido praktika näitab, et ühine teraapiakülastus võib olla oluline võti muutuste saavutamiseks.

Eraldi ravi peab saama aga ka sõltuvushäirega inimene. Sõltuvuse juured on paraku lapsepõlve emotsionaalsetes kahjustustes ja neile tuleb julgeda otsa vaadata.

Niisamuti peab kaassõltlane hakkama tegelema iseendaga, vaatama otsa oma alaväärsustundele ja ärevusele, leidma endas tegeliku tasakaalu ning õppima tajuma eluterveid piire. Ta peab jõudma äratundmisele, et ta on väärtuslik ka siis, kui ta pidevalt teiste nimel ei pinguta ega muretse. Tal tuleb õppida ka ennast hoidma ja armastama ning võib-olla esimest korda elus enda vajadusi tunnistama.

Seega ei tohiks sõltuvusprobleemi puhul ära unustada ühtki osapoolt — sõltlast ennast ning lähedastest inimestest kaassõltlasi. Ühine probleemi teadvustamine ja sellega tegelemine viivad lõpuks soovitud muutusteni.