“Iseenesest asjalik, et ootamatuste jaoks valmis ollakse. Kusjuures mitte ainult sõjaliste üllatuste, vaid ka looduskatastroofide puhul võib kiire reageerimine palju päästa,” teab ta. “Samas jah, sellise kutsumise ja tema mõjudega tasub ettevaatlik olla. Tihedama päevakavaga inimestel mõnigikord tööülesanded, kohtumised ja sõidud mitu kuud ette teada ning ka näiteks hambaarsti- või autoremondiaega peab nädalaid ette klappima, et töönädala sees koos mineku ja tulekuga kolm järjestikust vaba tundi leiaks niimoodi, et sellest töökaaslastele, partneritele või klientidele suuremat segadust ei sünniks.

Kui siis järsku öeldakse, et järgmisel päeval üldse tööle ei tule ja ka mitte ülejärgmisel ja üleülejärgmisel — ja selle peale peaks ka ettevõte nagu viisakana püsti jääma — siis tekib küsimus, et miks olen aastaid päevaplaaniga võimelnud ja erijuhtumitele (küllalt raskesti leitavaid) asendajaid otsinud ning kahekümne aasta jooksul kaheksa haiguspäevaga piirdunud (mil olen tõesti korraliku palavikuga pikali olnud).

Ehk siis loodan, et õppuste korraldajad tajuvad seda vastutust, mida N inimese X päevaks töölt ootamatu ära võtmine tähendab. Selle kulu on mõnigikord palju suurem, kui nende X päeva keskmine palk, kuna lisaks konkreetsele toodangule/tulemusele satub ohtu ettevõtte usaldusväärsus, suhted partneritega ning ajaliselt kokku lepitud ettevõtmised, millest mõnda on korrata heal juhul võimalik alles kuude või aastate pärast.

Saan aru, et ideaalis peaks olema igale vähemalt kriitilise tähtsusega töötajale olemas asendaja. Spetsialiseeritud rollidega kollektiivis see aga naljalt ei õnnestu. Ilma ettevalmistuseta teises näidendirollis üles astumine on suur risk kogu etenduse õnnestumise jaoks — samuti kõlab suure riskina, kui disainer läheb programmeerijat esindama andmeedastusprotokollide kokku leppimise juures või programmeerija disainerit veebilehestiku kasutusmugavuse nõupidamisele."

Lugeja, kas ja milliseid probleeme sul nii töises kui ka eraelus on seoses välkõppustega tekkinud?