Meie armastuse või koosolemise lugu sai alguse nooruses ühel korteripeol, kui hakkasin selle mehega rääkima. Me lihtsalt rääkisime veidratest asjadest ja imelikest fantaasiatest. Varahommikul kõndisime pikalt ja ma saatsin ta koju .

Peale seda nägime veel mõned korrad, kuid siis ma kolisin ära ja sinnapaika see jäigi...
Mõned aastad hiljem kirjutas ta mulle imelikul kombel facebooki ja me hakkasime rääkima. Sellest kujunes mingil määral flirtimine ja ma tuletasin talle meelde, et ta pidi minuga pudeli veini ära jooma. Koheselt oli ta selle ideega nõus ja ma sõitsin maamajja, et temaga öösel kokku saada. Ma ei teagi, miks just öösel, aga sellest sai mingi meie imelik kiiks. Ma armastasin seda tunnet, et sain tema juuresolukul olla enda moodi. Ei mingeid maske ega näitemängu.

Samas aga olin enda osas siiani ebakindel ja seetõttu pigem hoidsin veidi distantsi alguses. Meie kokkusaamised kujunesid suuresti selliseks, et me lihtsalt rääkisime oma asjadest, kaisutasime ja vajusime muusikasse. Hea tunne oli olla talle piisav. Flirtimine andis enesekindlust ja ma lihtsalt tundsin temaga olles, et ma suudan teha kõike.

Miskipärast tema olemasolu tekitas minus tunde, et tahan ületada oma hirme. Kasvõi see, et ma kartsin öö juures miljonit asja, aga sellegipoolest iga kord kui kokku saime, olin valmis jalutama pimeduses selleks, et teda näha. Mõned korrad me veetsime oma ööd autos. Sedasi oli eriti mõnus tunne tema soojust nautida.

Me ei olnud senini veel ööd sellesmõttes koos veetnud. Kõik oligi vaid piirdunud kallistuste ja suudlustega. Rääkisin isegi sõbrannale sellest, kuidas on üks mees, kes muudab mind elavaks ja kellega tahaksin rohkemat koos jagada, aga et mingi blokk on ees ja ei suuda õigel ajal toimida nii nagu vaja. Ütlesin endale, et järgmine kord kui oleme koos, siis ma näitan talle, kui hea võib meil koos olla. See öö tuli ja ma ütlen kohe, et see oli imeliseim öö, mida olen kogenud. See oli kõik, mida ootasin ja rohkemgi veel. Ja need järgmised ööd... Ma armusin ühteaegu nii temasse kui endasse.

Aga see ei ole tavaline armastuslugu. See mees ei ole praegu minuga ja seda ühel lihtsal põhjusel -sest me mõlemad tundsime, et meil on üksteisele palju anda ja et meil on hea koos olla, aga et üks suhe võib seda kõike muuta.

Seega me otsustasime olla sõbrad. Ma ei saaks öelda, et ma ei ole temasse armunud. Ma armusin ideesse temast. Armusin nendesse öödesse ja jutuajamistesse. Armusin mittekohustuslikku seksi ja muusikasse, mis meil oli. Armusin tema pehmetesse juustesse ja naeratusse.

Ma tean, et meile jäävad need ööd, pöörasus ja flirt. Meile jääb usaldus ja see rahu, mida ta minusse iga kohtumisega süstis. Ta on siiani mulle üks olulisemaid inimesi. Ja võimalik, et ühel ööl me kohtume uuesti. Kuid seniks olen ma mõistnud, mida see suhe mulle tegelikult veel andis.
See pani mind mõistma, et ma saan ennast armastada. Et iga päevaga õpin ma enda kohta midagi uut. Ja et minu kiiksud on midagi, mis teevad minust minu. Ja et minu enda armastusest piisab, et õnnelik olla.

Võibolla see ei olnud päris meie armastuslugu, aga võibolla oli.
Aga tean, et kohe kindlasti oli see minu armastuslugu. Sest nende öödega, selle inimese pilgu läbi õppisin ma nägema ennast, kes ma olen ebatäiuslik, aga ilus. Ma õppisin armastama ennast.

Pane oma armastuslugu kirja ja saada see meile naistekas@delfi.ee, et saaksime koos rõõmustada selle üle, kui palju asju siin elus armastamist väärivad.

Parima loo jutustaja saab kingiks pakikese essence’i uue kevad/suvise meigikollektsiooni toodetega, kust võib leida näiteks wow-efektiga ripsmetuši, särapuudripaleti ja muud huvitavat.


Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena