Lugeja jagab 5 head nippi, kuidas karantiiniaeg rahumeelselt koos üle elada

Eelmisel nädalal avaldasime ühe naise kirja, kes on oma mehega koos olnud ligi 6 aastat ja nende rahulikust ning harmoonilisest suhtest on saanud karantiini tõttu tõeline õudusunenägu. Kommentaarides jagab üks lugeja kasulikke nõuandeid, kuidas kitsastes oludes teineteisega toime tulla.

Soovitus: muretsege omale võimalikult head helikindlad kõrvaklapid, ja kandke neid kodus tööd tehes. Kui teie töö ei eelda, et peaksite ise ka rääkima/kuulama (telefonikõned) teisi, siis saate olukorda ilmselt mingil määral parandada, kui ise arvutitööd tehes samal ajal end muust ruumis/ümberringi toimuvast eraldate (klapid pähe, muusika mängima). Seda muidugi juhul, kui suudate muusikat kuulates tööd teha. Samas kindlasti aitaks ka niisama vaikuse kuulamine ehk helisummutavad kõrvaklapid, mis vähemalt osa ümbritsevast mürast kõrvaldavad.

Samamoodi pakuks mingitki leevendust ilmselt ka tavalised kõrvatropid või kõrvaklapid. Lisaks ka muud lihtsad ja odavad meetodid nagu “eraldumine“ — ehk kuidas sageli suurtes bullpen kontorites kõrvuti töötavatelele pisut töötamise privaatsust pakutakse — eraldusseinad laudadel. Kui teist töötajat ei näe ja kuule nii hästi, siis kergem ka oma tööle keskenduda. Teil tarvitseb vaid end ümber pöörata (ja toa keskel kõndiva mehe asemel seina või aknast välja vaadata) — ja ka see natuke aitab paremini keskenduda (kui te ei näe teda edasi-tagasi kõndimas).

Paraku jah, olukord oleks parem, kui üks teist teeks tööd eraldi ruumis (kui teil on toast eraldi köök, siis vaheukse olemasolu korral üks töötagu seal, kui teine töötab toas.) — ja kui mees ei taha töötada vannitoas (või köögis), siis minge ise sinna, ja sulgege uks ja tehke tööd ise sealt. Kindlasti summutavad vaheseinad ja uks vähemalt osa mürast. Kas piisavalt, seda oskate hinnata vaid teie. Ehk kui tema ei lähe teise tuppa/vanituppa, siis minge teie.

Kindlasti on lahendusi — kergemaid/odavamaid ja raskemaid/kallemaid veelgi. Ka juhul kui ei ole võimalik elukohta vahetada, et mõlemad saaks omaette oma ruumis tööd teha.

Hetkel tõsti väikesel pinnal koos elavatel paaridel või peredel ei ole suurt valikut — tuleb üksteise seljas elada ja töötada. Aga mingeid kokkuleppeid saaks kindlasti teha ehk kooselu/abielu ju ongi kompromisside mäng, ehk mõlemil tuleks teisega nii palju kui võimalik (antud tingimustes) arvestada.

Samuti juhul kui teil on lubatud toast väljuda (ehk te pole lauskarantiinis), siis saate iga päev üksteisest pisut “rahu” ehk omaette aega (mõlemad), kui käite kordamööda väljas — jalutamas, jooksmas, rattasõidul.

Kui teie töö ei eelda kindlatel kellaaegadel töötamist, siis saate ööpäeva jaotada ka nii, et sel ajal kui üks töötab, teine tegeleb muuga ja vastupidi. Ehk kui üks teist töötab 8-16, siis teine 16-24. Või siis tehke paaritunniseid vahetusi: üks töötab 8-10, teine 10-12, jne. Aga seda tõesti juhul, kui töö on arvutis ja ei eelda kindlatest aegadest kinnipidamist. Aga sellegipoolest annab kuidagi vahetustega töö organiseerida ehk suhelge omavahel, leppige midagi kokku, leidke lahendusi (Kui selleks pole valmis, siis poel teil tõesti tulevikku koos ilmselt).

Selline “pealesunnitud karantiini olukord” aga on tõesti parim suhte proovikivi — kes sellest välja tulevad, need jäävad kokku. Osad suhted aga ilmselt sellele proovikivile vastu ei pea. Ehk see on parim test selleks, et teada saada, kas suhe peab vastu või mitte. Ja kui ei, siis ei.