Üks väga lihtne ja kiire tegevus võib sõna otseses mõttes päästa sinu elu
Alates 2008. aastast tähistatakse alati 15. oktoobril rahvusvahelist kätepesu päeva. On kombeks küll öelda, et „Käsi peseb kätt”, aga ilmselgelt arvavad vaid vähesed, et see käib nende endi kohta.
Üks Briti uuring näitas, et kiirtee tualetis pesi käsi vaid kaks naist ja üks mees kolmest. Sellest privaatseks statistikaks juba piisab. Mehed armastavad olla efektiivsed ja mõtlevad, milleks teha kahe sõrme pärast märjaks terve käsi. Õnneks istuvad need murjanid seejärel omaenda autosse, enamasti ilma enne kellelegi kätt andmata.
Käsi pestakse liiga vähe, kuigi kätepesu võib päästa elu, ja ligikaudu 85 protsenti kõigist nakatumistest toimub lihtsa käesurumise kaudu. Ainult pesemisest ei piisa, aeg-ajalt tuleb ka vett vahetada. Mida kõike poleks meil võimalik vältida — rohkem kui 40 protsenti kõhulahtisust ja ligi 25 protsenti hingamisteede nakkusi. Ükski apteegis müüdav ravim pole ligilähedaseltki nii efektiivne. Teie tervis on teie endi kätes. Ja ka paljud teistelt saadud haigustekitajad. Või siis teie käest teistele antavad. 30 sekundit mitu korda päevas peaksid olema seda väärt, et pääseda viiest gripiga või seedehäiretega voodis veedetud päevast. Kõige parem on, kui te ei tee seda mitte ainult enne sööki, vaid iga kord, kui te jõuate pärast ühissõiduki kasutamist kas tööle või koju. Trükitud paber on muide steriilne. Vähemalt siiamaani ta oli seda.
Arstid oskavad siirata südant, õmmelda tagasi äralõigatud liikmeid ja leevendada vastikuid valusid — ainult korrapärase kätepesuga on neil tänini probleeme. Välja arvatud siis, kui keegi pealt vaatab. Kes vaatab arstiseriaale, sellele on see tuttav: enne operatsiooni hõõruvad kirurgid endal käsi ja lasevad siis ülestõstetud kätega ulatada õel endale steriilsed kindad. Selles rituaalis on midagi maagilist ja see on samal ajal ka väga mõistlik, sest käed on kõige sagedasemad vastikute bakterite ja viiruste allikad.
Kas te olete kuulnud Semmelweisi refleksist? Tegemist pole valgest jahust tehtud saia talumatusega. Mõeldud on refleksi, millega lükatakse uued ideed koos nende autoritega kõrvale, enamasti kasutades argumenti: „Jama, me oleme seda asja alati niimoodi teinud.” Ajalooline nimeandja on Ignaz Semmelweis. Seda Ungari naistearsti tegi ärevaks fakt, et naised surid lapsevoodis sagedamini siis, kui neil oli olnud kokkupuudet arstide ja meditsiinitudengitega, aga mitte siis, kui nad olid olnud kontaktis ämmaemandatega. Semmelweis otsustas selle põhjusele jälile saada, kuid just tänu tema intensiivsele uurimisele suurenes surmajuhtumite arv veelgi, nii et tulevased emad keeldusid lõpuks tema osakonda minemast. Naiselik intuitsioon sai ammu enne teadust aru, et siin pidi olema mingi seos. Semmelweis võttis muret tõsiselt ja üritas hoolitseda hügieeni eest, kuigi tema ajal ei teatud veel, et haigestumist põhjustavad bakterid.
Tänu lihtsale käte desinfitseerimisele kloorlubja abil vähenes 1848. aastal naiste ja laste suremus tohutult. Sellest hoolimata ei tahtnud teised arstid Semmelweisi avastusest kaua aega midagi teada. Nende jaoks oli mõte, et nad pole mitte ainult tervise, vaid ka õnnetuse toojad, talumatu. Mees, kellest sai rohkem kui 150 aastat tagasi tänu lihtsale kätepuhastamisele imikute ja emade päästja, ei leidnud oma eluajal mingit tunnustust, selle asemel pidi ta taluma ainult pilkeid ja põlgust. Hügieeni peeti ajaraiskamiseks ja seda ei seostatud haiguste põhjusi käsitlevate teooriatega. Võttis aega rohkem kui 20 aastat, kuni uus arstide põlvkond sellest aru sai ja hakkas enne patsientidega kontakteerumist käsi puhastama. Mis pole tänini iseenesestmõistetav.
Veelgi arusaamatum kui see Semmelweisi refleksi kahekümneaastane ignoreerimine on minu jaoks see, et alles 2014 võeti tõsisemalt luubi alla veel üks ilmselge infektsiooniallikas, nimelt stetoskoop. Aegade algusest saadik tsunfti tunnusmärgiks, asendamatu südame, kopsu ja sooletegevuse kuulamiseks, ja tänu Ameerika haiglaseriaalidele kannab ka Saksa Clooney järeltulija seda asjapulka hooletult kaela ümber kõlkumas, selle asemel et see kokkukägardatult kitlitasku pista.
Ühe Šveitsi ülikooli kliinikumi uuringu jaoks võeti pärast seda, kui patsient oli põhjalikult läbi uuritud, proove nii arsti kätelt kui ka stetoskoobi kontaktpindadelt. Üllatus, üllatus: mõlemal oli massiliselt samu haigusetekitajaid, teiste hulgas ka väga ohtlikke, mille vastu pole ei rohtu ega antibiootikume. Omavahel olles tunnistasid ka enam-vähem kõik praktiseerivad arstid, et nad pesevad küll päevas mitu kordi käsi — üks käsi peseb teist –, aga pidevalt saastunud stetoskoopi puhastati kas harva või üldse mitte. Sealjuures on see kuuldeinstrument ekstra selleks välja mõeldud, et ei peaks enam otse kõrvaga vastu patsienti lamama, vaid et oleks võimalik natuke rohkem distantsi hoida.
Aga muidugi pole tihedad nahk naha vastased kontaktid patsientide ja nende kaaselanike vahel välditavad. Intensiivraviosakondades on saanud tavaks, et iga patsiendi juurde kuulub eraldi personaalne stetoskoop, mida kasutavad kõik läbivaatajad, kusjuures arsti seisukohalt tundub palju ebahügieenilisem toppida endale kuulmekäiku kolleegilt pärit kõrvavaiku kui edasi anda patsientidele nähtamatuid haigusetekitajaid. Aga millal saavad puhtad stetoskoobid ka teiste patsientide jaoks standardiks, enne kui nad intensiivravis maanduvad, või et nad sinna üldse ei jõuakski, pole veel teada. Inglise õppehaiglas veedetud ajast on mul veel meeles, kuidas üks ülemarst mu kord proovile pani: „Mis on stetoskoobi kõige olulisem osa?” Ja kui mul ükski hea vastus pähe ei tulnud, lahendas ta naerdes selle mõistatuse ise: „See osa, mis jääb kõrvade vahele!”
