Süda peksab, hingata on raske, pea käib ringi... Mida teha, kui tekib paanikahoog?

Paljudel inimestel tuleb elus ette üksikuid paanikahooge. Muretsema peaks aga alles siis, kui need hakkavad igapäevaelu häirima. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna vilistlane, psühhiaater Ülle Võhma annab Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebis nõu, kuidas tunda ära paanikahäire ja mil moel end hoogude korral aidata.

Kui hirmutunde ja häirivate kehaliste sümptomitega paanikahood hakkavad korduma ning segavad juba igapäevaelu, võib kindlate kriteeriumide järgi diagnoosida paanikahäire. Hoogude ennetamiseks on kasulik õppida kas olukorda teadvustades või psühhoterapeudi abiga oma mõtteid ise juhtima.

Sagedamini tabab paanikahäire inimesi, kes on neurootilisemad: kalduvad eriti stressiolukordades rohkem muretsema, tunnevad sagedamini meeleolulangust, hirmu ja ärevust ning tõlgendavad ka lihtsamaid probleeme negatiivsete ja ohtlikena.

Paanikahäire saab tavaliselt alguse kahekümnendate eluaastate keskel. Naistel on seda enim 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel, kusjuures naistel esineb häiret sagedamini. Kuna paanikahäire segab töö ja isikliku eluga toimetulekut ning häirib üldist elukvaliteeti, tuleks probleemiga kindlasti tegeleda. Häiritust süvendab ja ravitulemust halvendab kaasuv agorafoobia — haiguslik hirm lagedatest kohtadest üle minna.

Tunnused

Paanikahoo sagedasimad tunnused on südamepekslemine ja hingamisraskused. Tekkida võivad ka pearinglustunne, külma- ja kuumahood, surve rindkeres, suukuivustunne, surmahirm või hirm kontrolli kaotada. Kui sellised nähud mingites olukordades korduvad, tuleks pöörduda esmalt perearsti poole.

Esmane paanikahoog on sageli niivõrd hirmutav, et kutsutakse kiirabi või minnakse ise vältimatu abi osakonda. Kui on tekkinud südamepekslemise ja rindkerevaluga ootamatu ärevushoog, tuleks esimesena uurida somaatilisi ehk kehalisi põhjusi, sest paljud paanikahäire ja südamehaiguse sümptomid kattuvad ning need võivad esineda ka koos.

Pärast esmaseid kehalise tervise uuringuid on seisundit mitmekülgselt hinnates võimalik paanikahool ja kehalisel haigusel vahet teha.

Kuidas end aidata?

Kui paanikahäire diagnoos on juba pandud, siis inimene teab, mis temaga toimub, ja tal on võimalus end ise aidata. Kõigepealt on tähtis endale teadvustada, et paanikahoog ei ole eluohtlik, ja kasutada eneseabivõtteid. Hoo tekkides on soovitatav teha hingamisharjutusi: hingata aeglaselt ja sügavalt sisse, natuke aega hinge kinni hoida ning siis aeglaselt ja sügavalt välja hingata.

Soovitatakse ka mitmesuguseid lõdvestusharjutusi, näiteks järkjärgulist lihaslõdvestust: pigista parem käsi rusikasse, hoia seda mõni sekund pinges ja siis lõdvesta, seejärel korda harjutust vasaku käega. Järgmisena pinguta küünarnukist kõverdatud käsivart, hoia seda mõni sekund pinges ja siis lõdvesta. Edasi pinguta näolihaseid, kergitades kulme, ja lõdvesta, ning seejärel pinguta ja lõdvesta järjest kõhu-, tuhara- ja jalalihaseid.

Kui sellised harjutused ei aita, peaks otsima abi perearstilt või psühholoogilt. Saatekirja psühholoogi vastuvõtule võib saada perearstilt. Kui esmased ravisoovitused ei anna piisavalt tulemusi, tuleks konsulteerida psühhiaatriga.

Ärevushäirete, sh paanikahäire leevendamiseks kasutatakse kognitiiv-käitumuslikku psühhoteraapiat (KKT) ja/või ravimeid. KKT õpetab märkama mõtteid ja uskumusi paanikahoo ohtlikkuse kohta, mõtlema neid ratsionaalsemaks ning muutma häiret alal hoidvaid käitumismustreid.

Igati kasulik on õppida paanikahoogu tekitavaid mõtteid KKT võtetega ümber hindama ja edaspidi uusi mõttemudeleid stressirohkes olukorras ennetava vahendina kasutama.