KOGEMUS | Eriolukord mõjus vaimsele tervisele halvasti, aga paari nädalaga sain mure lahendatud
Eriolukorra tõttu jäin märtsi alguses kodukontorisse, kus ma olen nüüdseks olnud üle kahe kuu. Olen alati armastanud kodus töötamist, aga sellega kaasnes ka paar üllatavat muudatust ja üldse mitte positiivses suunas — unehäired, suutmatus tööpäeva lõpetada, ärevus… Otsustasin teha väikese katse, et vaimne tervis uuesti paremaks saada ja võtsin eksperimendi tegemiseks appi Fitbit Charge 4 nutikella.
Kui saime kirja, et oleme määramata aja kodukontoris, olin ma ütlemata rõõmus. Kodus töötamisega kaasneb nii palju positiivset — täielik vaikus, võimalus kauem magada ja tervislikumalt toituda. Esimesed paar nädalat olin uue korraldusega väga rahul.
Suutmatus tööpäeva lõpetada
Mõne nädala möödudes avastasin siiski, et mul on tekkinud märkamatult paar asja, mis muudavad mind kokkuvõttes päris närviliseks ja ärevaks. Nimelt ma avastasin, et kodus töötades kestab tööpäev hommikust õhtuni. Kuna puudus kontorisse sisenemise ja hiljem sealt väljumise efekt, tundsin, et olen kogu aeg tööl ja pean olema pidevalt saadaval. Keegi loomulikult minult seda ei nõudnud, aga millegipärast kinnitasin seda endale. Ma ei suutnud mentaalset kontoriust sulgeda ja avastasin ennast enamasti kell kaheksa või üheksa õhtul ärevalt tööasju vaatmas.
Nii palju ma veel suutsin ennast kokku võtta, et iga päev tööpäeva lõpus käia jalutamas. Tegin seda eesmärgiga oma pead töömõtetest puhastada, et saaksin kasvõi tunnike päevas puhata. Olin vaevalt uksest välja saanud, kui tundsin kohustust telefonist meilboksi vaadata. Ja Delfi esilehte. Igaks juhuks ka meie portaali.
Ja niimoodi terve jalutuskäik. Tihtipeale oli mul raskusi kodus meenutamisega, kus ma üldse täpselt jalutasin, sest tundsin maniakaalset vajadust kogu aeg telefoni vaadata, et ei tekiks võimalust, et ma kogemata midagi maha magan. Telefoni ei saanud ma koju ka jätta, sest olen juba pikalt harjunud samme lugema.
Tänu sellele, et nutikell loeb samme ja seal sees on ka GPS, sain lõpuks hakata telefoni koju jätma ja tulemus oli peaaegu silmapilkne — suutsin end peale tööpäeva välja lülitada, n-ö mentaalse ukse sulgeda ja isegi kui väsimuse tõttu teekond kõige paremini meelde ei jäänud, sain hiljem vaadata, mida põnevat ma jälle koduümbruses avastasin.
Vau, kui halvasti ma magan!
Olin siiamaani ekslikult arvanud, et ma magan päris normaalselt ja terve päev kestev väsimus, mida olen üritanud peletada 4-5 tassi kohviga, on normaalne. Polegi harjunud ennast teistmoodi tundma.
Nutikella rakendus, mis jälgis mu magamist, näitas teistmoodi. Esimestel päevadel eeldasin, et see näitab valesti — kas ma tõesti jään magama tööpäeviti alles peale kella kahte öösel ja ärkan iga mõne aja tagant?
Järgmised paar päeva hakkasin siis terasemalt jälgima oma magamamineku harjumusi. Tõepoolest läksin ma voodisse alles öösel kella ühe paiku ja magama jäämine võttis omajagu aega. Enamasti sai magatud tunde kuue ringis. Tunnen, et seda on vähe ja see ei mõju mulle hästi.
Otsustasin hakata magama minema kella 23 ajal ja vähemalt üritada teha nii, et ma jään magama enne südaööd. Ehkki iga kord see alati ei õnnestunud, oli tööpäeval, enne mida ma olin kaheksa tundi maganud, tunduvalt parem olla ja mõte samuti teravam.
Ehkki eriolukord on nüüd läbi ja saab vaikselt naasta tavaelu rütmi, on paar mõtet, mida ma oma eksperimendist edasi endaga kaasa võtan — vaimse tervise huvides tasub tõepoolest ennast õhtuti täielikult tööasjadest välja lülitada. Soov alati kättesaadav olla võib olla paljudel inimestel, aga ühel hetkel on vaja aru saada, et töö- ja puhkeaeg peaks olema piiritletud, muidu on läbipõlemine lähedal.
Ja ehkki oma küllaltki noore ea tõttu ei ole ma korralikku ööund veel piisavalt väärtustama hakanud, on väga tuntav vahe, kas magada öösel kuus või kaheksa tundi. Enesetunne on igati etem järgmisel päeval, kui seljataga on kaheksa tundi und.
