MURRAME MÜÜTE | Need on kuus kõlakat hammaste ja suutervise kohta, mis tegelikult paika ei pea

Hammaste ja suutervisega on seotud mitmeid väärarusaamu, mille järgi igapäevaselt talitades võime enda või oma laste hammastele tahtmatult kahju teha. Panime kirja enamlevinud müüdid, mis hammaste ja suutervise kohta ringlevad ning selgitame, miks need tõele ei vasta.

Hambaarsti tuleb külastada vaid valu korral

Hammastega seotud probleemid võivad avalduda ka valuta, mistõttu ongi soovitatav regulaarselt (kord aastas) hambaarsti külastada. Seda ka siis, kui kaebuseid ei ole. Mida kiiremini tekkivad hambamured avastatakse, seda valuvabam ning aega- ja rahasäästvam on ravi.

Väike hambaauk ei pruugi veel valutada, kuid võib juba vajada parandamist. Valutav hammas võib anda aga märku suuremat sekkumist vajavast ravist. Lisaks võivad kroonilised põletikud kulgeda ilma ühegi sümptomita, kuid võivad vajada võimalikult kiiret ravi, et vältida edasisi komplikatsioone.

Tõsiste, sümptomiteta vaevuste varajaseks ennetamiseks on vajalik mõneaastase intervalliga hammastest röntgenülesvõte teha — ka kaebuste puudumisel.

Kaaries on pärilik

Kaaries ehk hambaauk on bakterite poolt tekitatud haigus, mis on sageli kehva suuhügieeni tulemus. See tähendab, et erinevad mikroobid ja happed saavad liiga pikka aega hambapindadel mõjuda. Kaariese arengut võib mõjutada pärilikkus, sest geenid mõjutavad dentiini ja emaili arengut ning hambumuse kujunemist. Pärilikud eelsoodumused võivad küll näiteks puseriti hammaste puhul raskendada hea suuhügieeni hoidmist, kuid kaariest ei tekita.

Kaariese tekkes on oluline roll mikroobidel, toitumisel ja ajafaktoril. Kaariese ennetamiseks tuleb vähendada mikroobide hulka suus, mida aitab teha korralik hambapesu 2 korda päevas ning hambavahede puhastamine hambaniidi või -vaheharjadega. Hambad vajavad toidukordade vahel vähemalt kolmetunnist puhkeaega, et happerünnakust taastuda. Vahepeal tuleks piirduda puhta vee joomisega. Kui kaaries on juba tekkinud, siis on vaja hammaste raviks pöörduda hambaarsti vastuvõtule, kes aitab välja selgitada ka hambaaugu tekkepõhjused ja vajalikud ennetusmeetodid.

Probleemsed hambad on pärilikud

Kõige rohkem mõjutab üldist hammaste heaolu hea ja regulaarne suuhügieen, suu mikroobide kooslus ja toitumisharjumused, mis kujunevad välja perekonniti. Näiteks võib laual seisev kommikauss põhjustada kodus sagedasemat magusa tarbimist, mis võib omakorda viia hambaaukude kiirema tekkeni. Seega võib neid faktoreid pidada mingil määral päritavateks, küll aga mitte pärilikeks.

Probleemsed hambad on pärilikud ainult väga konkreetsete hambakudede arenguhäirete ja pärilike hambumusprobleemide korral. Näiteks on suure alalõuaga kaasnevate hambumusprobleemide korral geenidel suur roll. Kui vanematel on esinenud mõni hambumushäire, siis esineb see suurema tõenäosusega ka nende lastel.

Laste piimahambaid ei pea ravima

Laste piimahambaid on kindlasti vaja ravida, et vältida tekkivate põletike tõenäosust. Need võivad tuua kaasa mitmeid ebameeldivusi — alatest piinavast hambavalust kuni paistes põse ja üldtervise halvenemiseni. Lisaks on suus oluline hoida mikroobide kooslust tasakaalus, et vältida aukude teket jäävhammastele. Mida rohkem on piimahammastel kaariest, seda suurem on tõenäosus ka aukude tekkeks jäävhammastel, sest suuhügieen on kehv ning mikroobide hulk suus on tõusnud. Samuti võib sügava karioosse kahjustusega piimahammas kahjustada enda all arenevat jäävhambaalget. Jäävhambale võib isegi enne suhu lõikumist kaaries tekkida. Piima- ja jäävhambad peavad koos suus olema keskmiselt kuus aastat, mistõttu mõjutab piimahammaste seisukord väga pikka aega ka jäävhammaste tervist.

Suutervis ei ole seotud meie ülejäänud kehaga

Suutervis on seotud kogu organismi tervisega. Näiteks võivad suus olevad põletikud mõjutada südame- ja veresoonkonda, tekitades südamelihasepõletikku või tõstes infarkti saamise tõenäosust. Seos kehtib ka teistpidi — nähes suus limaskesta muutusi, võib see vihjata näiteks soolestikuprobleemidele ja aidata õigel ajal haigusele jaole saada. Kroonilise igemepõletiku tekkimisel võib iga hambapesu ajal tekkida bakterite sattumine vereringesse ehk baktereemia, mis omakorda toob kaasa süsteemse põletikulise reaktsiooni. Kui igemepõletikku ei ravita, muutub bakterite esinemine veres pidevaks ja soodustab veresoonte lubjastumist. See mõjub halvasti eelkõige südamele, kuid võib kahjustada ka teisi organeid.

Hammaste valgendamine on alati ohutu

Hammaste valgendamine hambaarstipoolse eelneva kontrollita ei pruugi olla ohutu, kuna nii võivad olemasolevad vaevused jääda märkamata. Seetõttu tulekski hambaid valgendada hambaarsti või suuhügienisti juures ning pidada kinni arsti juhistest ja soovitustest. Ohutule hammaste valgendamisele peaks alati eelnema hammaste kontrollimine hambaarsti juures. Hambad tuleb esmalt terveks ravida, kuna valgendusgeelid võivad karioosseid hambaid ärritada.

Lisaks hammaste kontrollimisele, vajadusel ka parandamisele, tuleb püsivama tulemuse saavutamiseks hambapinnad eelnevalt hambakatust ja -kivist puhastada. Samuti tuleb arvestada, et täidised ja kroonid ei allu valgendamisele. Ka on oluline jõuda hambavärvi tumenemise põhjuseni ning selgitada koos hambaarstiga välja, kuidas on toitumis- ja hügieeniharjumusi muutes võimalik saavutada valgendamist toetavat efekti.

Sõltuvalt hammaste seisukorrast saab hambaarst soovitada parimat viisi, kuidas hambaid valgendada — näiteks koduse kapevalgenduse või kabinetivalgendusega. Samuti oskab hambaarst kasutada õige ja piisava toimeaine sisaldusega valgendusvahendeid, mille puhul on hammaste tundlikuks muutumise oht väiksem.

Valgendamisega ei tohi liiale minna ja soovituslik on käia ka kontrollvisiitidel. Hambaarst oskab hinnata ja aidata tüüpilisemate valgendamise kõrvaltoimete korral, milleks on igemete ärritus ja hammaste tundlikkus. Pärast valgendamist on mõistlik kasutada remineraliseerivaid pastasid ja geele, et hambapind valgendamisest võimalikult kiiresti taastuks.