Lapsevanem räägib, millise vahva nalja ta koduõppe ajal 1. aprillil oma pojale tegi

1. september on juba nädala pärast ja koolilastel on aeg taas seljakott selga panna ning kooliteed alustada. Eelmine kooliaasta lõppes aga väga ebatraditsiooniliselt, sest õpilased olid sunnitud koroonakarantiini tõttu õppetööd hoopis koduseinte vahel jätkama ja mõni näeb oma klassikaaslasi alles nüüd üle pika aja silmast silma.

Uued olukorrad toovad paramatult ootamatusi ette ja kindlasti on ka sinul õpilase või lapsevanemana mõni lõbus mälestus ajast, mil õppetööd tuli teha interneti teel. Unustasid koolitunni ajaks pidžaama selga? Või avastasid last aidates, et sa ei oska elementaarset matemaatikatki talle õpetada?

Lapsevanem räägib, millise vahva vimka ta oma pojale koroonakarantiini ajal viskas:

"Räägin ka oma naljaka loo, mis toimus see aasta 1.aprill. Selleks ajaks oli karantiin kestnud kaks nädalat umbes. Meie peres käib üks laps koolis, kolmandas klassis ja üldiselt üks hoolas ja eeskujulik koolipoiss. Aga kaks nädalat oli juba iseseisev õpe teda kuidagi ära tüüdanud ja hakkas n-ö viivitusega oma asju tegema, ei viitsinud isegi enam hommikuti hambaid pesta. Kokkuvõttes talle see olukord ei meeldinud.

Kuna koolis oli uus töövihik teda ootamas, siis leppisime õpetajaga aja kokku, millal siis järele läheme vihikule, jälgides kõiki reegleid ja piiranguid, mis oli seatud. Ja üllatus-üllatus: 1. aprill pidime järele minema töövihikule. Poeg ei teadnud, et sel päeval läheme töövihikule järele ja mõtlesime abikaasaga, et peaks ikka väikse vimka tegema.

Hommikul ärkasime ja sõime, peale seda hakkas õppimine. Näha oli, et õppimine ei läinud nii libedalt nagu oleks võinud. Kell 11 oli kokku lepitud kohtumine. Kell kümme läksin poja juurde ja teatasin, et eriolukord on läbi ja et pakkigu asjad ja kogu kodus õpitu tuleb õpetajale ette näidata. Oh, neid suuri silmi. Esimene küsimus oli, et mis asja, kas tõesti peaminister lõpetas eriolukorra nii järsku.

Päris käbe asjade pakkimine läks lahti. Pakkis asjad ära, pesi kiirelt hambad ja kooliriided olid seljas sekundite väel. Küsis veel mitu korda, et ega see mingi nali pole. Sirge näoga olin pigem range ja ütlesin, et aeg tiksub, peame olema kell 11 kohal ja et peab kiirustama. Olimegi juba autos, sõitsime kooli juurde. Kui parkisin auto ära, sõitis ka parklasse õpetaja. Super ajastus. Poeg istus autos ja ootas, mil ta siis võib kooli minna.

Lõpuks plahvatasin naerma ja ütlesin, et kallis poeg, aga see on 1. aprill ja tulime vaid vihikule kooli järele. Ta oli päris vihane algul ja eriti ei soovinud sel teemal rääkida. Nüüd räägib ise ka naljaga, kui hea nalja ikka vanemad talle tegid."

Naistekas on käimas auhinnamäng. Jaga oma lugu nüüd ka meiega, kirjutades meile [e-mail] ja võida üks kolmest 50-eurosest Partner kinkekaardist, mille eest saad osta endale näiteks ranitsatäie koolikraami.