"Marssisin uksest sisse ja hakkasin kõva häälega oma haigusest rääkima, aga samal ajal käis õpetajaga kõne..."

1. september on juba nädala pärast ja koolilastel on aeg taas seljakott selga panna ning kooliteed alustada. Eelmine kooliaasta lõppes aga väga ebatraditsiooniliselt, sest õpilased olid sunnitud koroonakarantiini tõttu õppetööd hoopis koduseinte vahel jätkama ja mõni näeb oma klassikaaslasi alles nüüd üle pika aja silmast silma.

Uued olukorrad toovad paramatult ootamatusi ette ja kindlasti on ka sinul õpilase või lapsevanemana mõni lõbus mälestus ajast, mil õppetööd tuli teha interneti teel. Unustasid koolitunni ajaks pidžaama selga? Või avastasid last aidates, et sa ei oska elementaarset matemaatikatki talle õpetada?

Avaldame ühe lugeja loo:

Mina jutustaksin natukene teistsuguse loo. Koduõppel ei olnud minu enda laps, vaid mehe õde, kes parasjagu 4. klassis käis. Kodus õppimise vastu tal midagi ei olnud. Iga päev hommikuti 10-11 ajal oli tal õpetajaga veebitund. Sel ajal nad siis õppisid kõike vajalikku. Ja peale seda sai ta siis kas välja minna mängima või tegeleda teiste oma meelistegevustega. Ta oleks hea meelega tahtnud koolis olla, aga kuna see ei olnud võimalik, siis ta harjus kodus õppimisega üsna kergesti. Õpetajaga ta klappis hästi ja seetõttu nende ühised lühikesed tunnid olid isegi päris lõbusad.

Ja nüüd räägiksin sellest naljakast hetkest, mis mind tabas ja millega ma ei olnud arvestanud. Tol korral läksin siis ise hommikul bussiga arsti juurde. Sain oma analüüside vastused ilusti teada ja arstiga konsulteeritud. Haiglast väljudes teadsin, et mul on järgmise bussini mitu tundi aega ja kuna ma ei jaksnud seal linnas oodata, hakkasin jala koju kõndima. Ilmataat aga otsustas mind proovile panna ja väljas hakkas korralikult vihma sadama. Õnneks aga mehe pere elas tol ajal linnast poolel teel. Mõtlesin, et teen nende juures väikese peatuse ja saan siis ämmale ka teada anda, kuidas arsti juures läks.

Selgitan juba eelnevalt ära, et inimesed on mulle varasemalt öelnud, et mõnikord, kui mul on suur tuhin lobiseda, siis minu hääletoon läheb üpris kõrgeks. Omad inimesed aga on sellega juba harjunud.

Jõudsin neile ukse taha ja kuna meil suhted hästi kodused, siis läksin lihtsalt uksest sisse ja hakkasin kohe rääkima. Suhtlus siis oli umbes selline: "Tsau!" Ämm tervitas mind vastu.
"Käisin arstil ära. Sain teada, et mul on see ja et nüüd pean nädal aega võtma ravimeid ja siis uuesti arsti juurde kontroll." Ämm tuli esikusse ja katkestas mind: "Räägi vaiksemalt, mul tüdruk on õpetajaga just kõnes ja õpivad matemaatikat."

Ma olin unustanud, et neil just mõni päev tagasi algas koduõpe ja mul oli endal üsna piinlik. Piinlik oli seetõttu, et marssisin majja sisse ja hakkasin kõva häälega kohe oma haigusest rääkima. Võibolla see ei olnudki kõige imelikum olukord, aga mul oli peale seda raske minna suhtlusega edasi, kui nad parasjagu seal kõrval tundi lõpetasid. Endale jäi see siiski pigem meelde ühe naljaka momendina. Loodetavasti neile ka

Tänasega lõppes Naisteka auhinnamäng.