Need on põhjused, miks inimesed vanemaks saades hakkavad eelistama ainult iseenda seltskonda
Me ei pean enam tõestama teistele oma teadmisi, oskusi ega väärtust. Me hakkame rohkem oma väärtusest aru saama.
Vanemaks saades mõistame me paremini seda, mis meile sobib ja mis ei sobi. Me võtame elu palju rahulikumalt, sest me oleme õppinud elu vaatlema, oma emotsioone paremini mõistma ja neid kontrolli all hoidma. Me ei pea enam teistele meeldima, sest me ei pea kellelegi mitte midagi tõestama. Me muutume positiivsemaks ja hakkame vältima kõike, mis on seotud negatiivsega, mis võib tekitada elus ja hinges segadust.
Sõpradering muutub väiksemaks, me jätame alles ainult need inimesed, kes toovad meie ellu rõõmu ja head tuju. Uuringud on näidanud, et vanemaks saades hakkame me läbi käima ainult väga väheste inimestega. Need vähesed aga on meie ainsad usaldusisikud.
Me pöörame tähelepanu ainult sellele, mis on meie jaoks tõesti oluline
Noorena oleme me täis elujõudu, meil on tunne, et kogu maailm kuulub meile ja et terve elu on meid ootamas, et täide viia oma unistusi. Vanemaks saades hakkame me rohkem hindama aja väärtust. Me kasutame ära iga minutit ja sekundit, tegeledes nende asjadega, mis on meile tõesti olulised. Öised väljaskäimised, peod täis alkoholi ja uhked ööklubid ei köida meid enam.
Perekonnaliikmete ja lähedastega aja veetmine muutub oluliseks ja kõige tähtsamaks meie silmis, me tahame oma lähedastega veeta kvaliteetset aega, vahetada mõtteid; aega, mis loeb ja mida ei unustata. Me hakkame aru saama, et aeg liigub väga suurel kiirusel, sellepärast eelistame me olla lähedastega ka lühikest aega koos, tehes pilte mälestuseks, meenutades kallistusi ja koos olemisi — lihtsalt elu ilusaid hetki.
Me hakkame vältima silmakirjalikke inimesi
Silmakirjalikkus ei ole enam osa täiskasvanute elust. Selle asemele tulevad siirus ja ausus. Selle asemel, et rääkida tühjadest asjadest inimesega, keda me õieti ei tunne ja kes meis huvi ei ärata, eelistame me oma aega veeta heade inimestega. Palju parem on suhelda siiralt ja ilma valedeta. Palju huvitavamad tunduvad sellised inimesed, kes jäävad siirasteks oma sõnades, tegudes ja hoiakus. Inimesed, kes toovad meie ellu rõõmu ja positiivsust.
Me austame teisi
Aeg ja elukogemused on head õpetajad, mis aitavad ennast ja teisi paremini tundma õppida. Tarkus õpetab meid eemale hoidma teiste probleemidest ja konfliktidest, mis meisse ei puutu, selleks et eemale hoida nende negatiivsest energiast, mis võib lõpuks ka meid puudutada. Teiste elu austamine muutub üheks elu põhimõtteks.
Sõpradering muutub väiksemaks
Vanemaks saades uute sõprade saamine ei olegi enam nii tähtis ega oluline. See huvi hakkab kaduma. Kui õpinguaastad on läbi saanud, siis hakkab pihta tavaline ja normaalne elu, meie ellu tulevad teised prioriteedid, mis on rohkem seotud meie oma perega. Me vajame rohkem kvaliteeti ja mitte kvantiteeti sõpradest rääkides. Me tahame luua tõsiseid, omakasupüüdmatuid ja ilma isikliku kasuta suhteid. Me hakkame eemale hoidma inimestest, kes meile halba soovida või meie ellu sekeldusi tuua võivad: on siis tegemist mõne sugulase või töökaaslasega, mis pikemas perioodis võib mürgiseks muutuda.
Vanemaks saamise tee ei ole alati roosiline ja sirge, ent me tuleme sellest välja tugevamate, otsusekindlamate ja targematena. Me oskame vahet teha inimeste vahel, kes soovivad meile halba ja keda me oma elust tahame välja saada ning inimeste vahel, kes toovad meie ellu rõõmu ja positiivsust, ning keda ma iga hinna eest hoida tahame.
Allikas: Kodused Lood
