Maailmarändur Tom Valsberg annab nõu: kuidas end iganädalaselt laadida, et oleks jälle, mida jagada?
Me anname iga päev välja palju energiat. Seda oma tööl, pereringis, trenni tehes, sõpru aidates, isegi mõeldes ja muretsedes. Kõige olulisem küsimus on siin: Kuidas end iganädalaselt laadida, et oleks jälle mida jagada? Maailmarändur ja väelaulik Tom Valsberg on selleks leidnud — väelaulud!
Tom ütleb, et kui me läheks Aafrikasse ja prooviks sealt mõnest hõimust otsida inimest, kes ei laula, tantsi või mängi trummi, siis oleks see suhteliselt lootusetu ülesanne. “Kui kellegi jalad ei liigu, siis ta kindlasti mängis trummi. Kui tegu oli tummaga, siis ta kindlasti tantsis!” räägib Tom, kelle jaoks hõlmab väelaulude kontsert koos kakaoga justkui meditatsiooni, joogat, teraapiat ja tantsupidu ühes.
Mitmetes Aafrika hõimudes ei eristata laulmist, tantsimist ja trummimist, kõikide nende tegevuste kirjeldamiseks kasutatakse ühte ja sama sõna. Ühised tähistamised, peod erinevate taotlustega olid iganädalased ja on oluliseks osaks kogukonna jätkusuutlikuse tagamisel, ühtsustunde tekitamisel, probleemide vältimisel ja erinevatelt loodusjõududelt kaitse, hea jahisaagi, hea viljasaagi ja soodsate ilmastiku olude välja kutsumusel. Inimesed, kellega sa koos tantsid, laulad ja pidutsed on sinu vennad ja õed ning sul ei tule pähegi mingeid probleeme tekitada ega oma pereliikmel nahka üle kõrvade tõmmata. Tomi sõnul võib kindlalt väita, et juba põlisrahvad väärtustasid laulu, tantsu ja rütme. See oli loomulik osa nende kultuurist.
Pika ajalooga tervendusviis
Ka Austraalia koolitaja ja laulja Tanja De Jong on öelnud, et meie ajude arengus inimkonnana oli oluline osa rütmikal, harmooniatel ja tantsimisel. Enne seda kui tekkisid valitsused ja riigid, laulsid ja tantsisid hõimlased koos, et tekitada ühtsustunnet, lojaalsuse tunnet, vähendada konflikte ja isegi selleks, et vahetada olulist infot. Nad tantsisid kõik ühes infoväljas ja kuna tekkis ühine aura, siis ühine info oli kõikidele kas teadlikult või vähemalt alateadlikult kättesaadav.
Tuhandeid aastaid järjest, igal pool üle maailma, kõikides kultuurides on inimesed laulnud.
“Kas ta olete karja vihaseid ja negatiivseid inimesi koos laulmas näinud? Mina ei ole. Ehk mingid sõjalaulud tekitavad vägivalla ja vastuhaku tunnet aga need on ka ainateks eranditeks. Laulmine on pigem miski, millega kaasneb naer, rõõm, mäng ja tähistamine. Kui keegi kuskil kambaga laulab on pigem ikka naeratus näol, vahel isegi hoitakse kätest kinni. Võiks öelda, et üheskoos laulmisega kaasneb alati hea vaib ja võimas tunne! Eriti tore kui seda saab teha looduses või lõkke ääres, just nagu seda tegid põlisrahvad,” räägib Tom, kes usun, et veel enne kui me rääkisime, oskasime me laulda. “Keegi hõikas, keegi nohises, kindlasti avastati, et üheskoos harmooniliselt hääli tehes on sellel mingi eriline tunne ja mõju. Nõnda ilma pikemalt filosofeerimata hakati laulma tööd tehes, sööki vaaritades lihtsal põhjusel, et see tekitas mõnusa tunde ja rütmiline laulmine andis juurde energiat.”
