8 TAKTIKAT VIHKAJATEGA TOIME TULEMISEKS
Elu on kontaktspordiala, eriti internetis. Kui astute areenile, on verised ninad ja rohked kriimustused ootuspärased.
Teravad küünarnukid ja kehaandmised võivad võtta erinevaid vorme. Siin on üks esimesi arvustusi Amazonis, mille sain „The 4-Hour Workweekile“, kui olin alles väikene poiss, kes püüdis veebis jalgu alla saada:
„Sel raamatul on vale pealkiri. Alapealkiri peaks olema „Põgene 9–5, ela, kus tahad, liitu uusrikastega ja saa maailma suurimaks jobuks“. Ärge ostke seda. Tõenäoliselt kasutab ta teie raha selleks, et pääseda „Guinnessi rekorditeraamatusse“, kägistades ühe minuti jooksul kõige rohkem kassipoegi.“
Ah, tere tulemast linna, lapsuke. Kas tahad taskurätti?
See oli 2007. aastal. Viimase kümnendi jooksul olen kogunud peotäie reegleid ja tsitaate, mis aitavad mul oma meelemõistust ja mainet suuresti tervena hoida. Siin need on:
1.EI OLE OLULINE, KUI PALJUD INIMESED ASJAST ARU EI SAA. OLULINE ON SEE, KUI PALJUD SAAVAD.
Isegi kui teie siht on teha suurimat head suurimale arvule inimestele, peate üksnes otsima üles, kasvatama ja erutama oma esimest 1000 tõeliselt pühendunud fänni. Neist inimestest saab teie tugevaim turundusjõud ja ülejäänu hoolitseb enda eest ise. Miljonid või miljardid, kes asjast aru ei saa, ei ole olulised. Keskenduge neile vähestele, kes saavad. Nemad on teie Archimedese kang.
2. 10% INIMESTEST LEIAB VIISI VÕTTA KÕIKE ISIKLIKULT. EELDAGE SEDA JA SUHTUGE SELLESSE KUI MATEMAATIKASSE.
See 10% võib muutuda suureks numbriks, eriti siis, kui teie publik kasvab. Enne millegi avaldamist seadke end selleks vaimselt valmis. „Oo, mul on nüüd 1000 lugejat. See tähendab, et 100 neist reageerivad nagu sitapead. Mitte sellepärast, et mina olen halb, mitte sellepärast, et nemad on halvad, vaid sellepärast, et selline on matemaatika.“ Kui olete selleks valmis, tekitab see teis vähem segadust.
Lisaks sellele pean ma tõenäoliseks, et 1% minu fännidest on täiesti ogarad, täpselt nagu elanikkonnaski, mis aitab mul tulla toime märksa hirmutavamate asjadega. Kui eeldate (ekslikult), et kõik reageerivad naeratuse ja käteplaksuga, saate vastu vahtimist, te reageerite impulsiivselt ja kolmekordistate kahju. Ja te ei pääse hullumeelsetest sellega, et kajastate mittesolvavaid teemasid. Siin on üks päriselust võetud, sõnasõnaline kommentaar, mis jäeti minu blogisse: „Te näitate meie lastele valge ratsaniku ohtlikku eeskuju. Häbi teile. Te olete kuri inimene, kes on võitnud maailma ja kaotanud hinge.“
Edasi ähvardas kirjutaja mind viimse kohtupäevaga. Sellest kujunes tõeline FBI-vääriline ähvardus! See ei olnud vastus minu postitusele hülgepoegade nuiaga materdamisest. Sellist postitust mul ei ole. See oli vastus minu blogipostitusele, mille kirjutasin, et aidata koguda raha puudustkannatavatele USA riigikoolide klassidele (lehekülje donorchoose.org kaudu), millel puuduvad piisavad vahendid raamatute, pliiatsite, pastakate jne soetamiseks. Olge valmis, ärge reageerige.
3. KUI TEKIB KAHTLUS, JÄTKE SEE HAPNIKUST ILMA.
Siin on minu kolm peamist vastust internetikriitikale:
» Jätta see hapnikust ilma (eirata seda) – 90%» Valada õli tulle (reklaamida seda) – 8%
» Asuda pärast liigset veinijoomist trollidega lahingusse (ja seda pärast kõvasti kahetseda) – 2%
Ma ei kavatse puudutada valikut number kolm, kuid esimesed kaks väärivad selgitamist. Põhjus, miks võiksite tahta jätta 90% hapnikunälga on see, et teisiti toimimine annab teie vihkajatele Google’i mahla juurde.
Teisisõnu, kui vastate avalikult – kõige hullema stsenaariumi korral panete midagi üles teisele leheküljele, millel on kõrge PageRank ja link kriitika juurde –, kingite neile sellega üksnes võimsad sissetulevad lingid, kasvatate liiklust ja tagate kirjatüki püsimajäämise ja nähtavuse. Mõnedel juhtudel olen pidanud mitu kuud järjest keelde hammustama, et oodata, kuni miski (raevu ajav saast, mille võiksin hõlpsasti ümber lükata) kukub Google’i otsingutulemuste esileheküljelt või isegi teiselt leheküljelt välja. On väga-väga raske püsida vakka ja on väga-väga oluline omada taolist enesekontrolli. Vaadake uuesti üle „Oooota! Oooooooota!“ stseen filmist „Kartmatu“.
Aga kuidas on lugu 8% negatiivsele õli tulle lisamisega? Miks peaks keegi seda kunagi tegema? Esiteks, me peame mõistma, et mitte kõik kriitikud ei ole „vihkajad“. Vaadakem päriselust võetud näidet. Eric Karjaluoto kirjutas vastuseks ühele minu korraldatud disainikonkursile, mis oli esile kutsunud kriitikalaine, postituse pealkirjaga „Kas Tim Ferriss käitub nagu sitapea?“. Ma ei ole nõus kõigi tema väidetega, kuid tal olid mõned hästi läbimõeldud punktid, mis andsid minu meelest oma panuse huvitavasse arutellu. Nii et ma reklaamisin tema kirjatükki. Minu jaoks täidab selle 8–10% ajast tegemine kaht eesmärki: see näitab, et ma olen kriitikale avatud, ja see näitab, et ma ei võta end liiga tõsiselt. Mõlemad asjad kalduvad kahandama tõeliste vihkajate arvu, kes ei tea kust välja ilmuvad.
4. KUI VASTATE, ÄRGE ÜLELIIA VABANDUST PALUGE.
On aegu, mil tuleb vabandust paluda selle eest, et keerasite midagi korralikult kihva või rääkisite liiga vara, kuid enamasti piisab üksnes selle tunnistamisest. Mingi versioon laadis „Ma mõistan teid“ ajab laiali vähemalt 80% inimestest, kes näivad olevat vihkajad või potentsiaalsed vihkajad. Mõnikord nad teevad koguni kannapöörde ja saavad teie kõige tugevamateks toetajateks. Lihtsalt esitage fakte või soovige neile õnn kaasa ja laske neil teha oma järeldused. Mina kirjutan sageli midagi sellist nagu „Aitäh tagasiside eest. Ma püüan end kogu aeg paremaks muuta. Seniks loodan, et leiate selle, mida otsite.“
5. EI OLE VÕIMALIK SELETADA KELLELEGI LAHTI MIDAGI, MILLESSE TA EI OLE SÜVENENUD.
6. „PÜÜD OLLA KÕIGILE MEELEPÄRANE ON KESKPÄRASUSE MÄRK. TE VÄLDITE RASKEID OTSUSEID JA VÄLDITE VASTU ASTUMIST INIMESTELE, KELLELE TULEB VASTU ASTUDA.“ – COLIN POWELL
#7 – „KUI TAHAD END PAREMAKS MUUTA, OLE RAHUL SELLEGA, ET OLED RUMALATE MÕTETEGA JA LOLL.“ – EPIKTETOS
Vana-Rooma suurkuju Cato, keda Seneca pidas täiuslikuks stoikuks, praktiseeris Epiktetose maksiimi niimoodi, et kandis tavapärasest tumedamaid rõivaid ega kandnud tuunikat. Ta eeldas, et teda peetakse naeruväärseks ja peetigi. Ta tegi seda selleks, et harjutada end tundma häbi üksnes nende asjade pärast, mis olid tõesti häbiväärsed. Et midagi vähegi huvitavat teha, peate harjutama end tulema toime kriitikaga – või seda koguni nautima. Mina „häbistan“ end regulaarselt ja teadlikult pealiskaudsetel põhjustel, suuresti nagu Cato. See on näide „hirmuproovist“
8.„PARIM KÄTTEMAKS ON HÄSTI ELAMINE.“ – GEORGE HERBERT
Ühel raskel perioodil mõni aasta tagasi saatis Nassim Taleb, kes on kuulus raamatuga „The Black Swan“ („Must luik“), mulle järgmise aforismi, mis oli ideaalselt ajastatud ja ideaalselt sõnastatud: „Jõulisus on see, kui hoolid neist vähestest, kellele sinu töö meeldib, rohkem kui rahvahulgast, kes seda vihkavad (kunstnikud); haprus on see, kui hoolid neist vähestest, kes sinu tööd vihkavad, rohkem kui rahvahulkadest, kes seda armastavad (poliitikud).“
Otsustage olla jõulised.
