Noore naise elu diabeediga: Horvaatia asemel haiglasse ehk kuidas mul suhkruhaigus avastati
Saagem tuttavaks — mina olen täiesti tavaline Lõuna-Eesti päritolu töötav Tallinna tudeng, kes armastab elada täiesti tavalist elu oma tavaliste murede ja rõõmudega. Ning justnimelt tavalist, sest kuus kuud tagasi diagnoositud suhkruhaigus on kahjuks tänapäeva Eestis üks väga tavaline haigus.
Diabeet on miski, mis tungib inimese ellu nagu ahju unustatud küpsised. Päris pikalt oleks kõik nagu okei, aga mõne aja möödudes hakkavad esimesed ohumärgid end ilmutama. Järjest enam täitub tuba kärsahaisuga ning oh õudu — järsku on kogu kodu tossu täis ja suitsuandur annab kõrvulukustavat alarmi. Hea on, kui jõuad veel õigel ajal jaole — enne, kui küpsised põlema süttivad ja olukord eluohtlikuks muutub. Kahjuks alati ei jõua suuri kahjustusi ära hoida.
Üldiselt on ka suhkruhaigusega nii, et mida varem selle avastad, seda parem. Kahjuks avastatakse see tihti just alles siis, kui suur pahandus käes on — läbi kooma või tüsistuste ilmnedes. Tänaseks on maailmas diabeedihaige iga 11. inimene ning arvatakse, et aastaks 2025 on juba iga 9. inimene. Diabeedijumala eest ei ole mitte keegi kaitstud ning võib vabalt juhtuda, et järgmisel nädalal avastad end või enda lähedase suhkruhaiguse küüsist.
Horvaatia asemel haiglasse
Õnneks mina jõudsin õigel ajal jaole. 2020. aasta maikuus tühistati teadagi-küll-mille-tõttu mu kauaoodatud Horvaatia puhkusereis. Selle asemel sõitsin maale vanemate juurde, et vähemalt rahulikult Eesti päikese all peesitada. Luhtus ka seegi plaan ning saatuse tahtel pidin oma puhkuse hoopis Lõuna-Eesti haiglas veetma, sest juhuslikul perearstivisiidil selgus, et olen esimest tüüpi suhkruhaigeks muutunud. Jah, just nii lambist see juhtuski. Väga muuseas ema poolt märgatud meeletu joogijanu ja tihe tualetikülastus ajendas perearsti mu veresuhkrut mõõtma ning tohoo tonti — tavapärase 3-5 asemel oli veresuhkur tõusnud 19.3 peale. Tihti ongi suhkruhaiguse tunnuseks just tihe urineerimine, aga ka kaalukaotus, näljatunne, kõhukinnisus ja väsimus.
Siinkohal üleskutse: jälgige oma keha.
Kui midagi ei funka korrapäraselt, tasub seda kontrollida. Kui kõik on pealtnäha vinks-vonks, tasub siiski korrapäraseid perearstivisiite ette võtta, et kõik korda ka jääks.
Julgen öelda, et minu diabeedi algusfaasi lihtsustasid tuttavad diabeetikud ning diabeediga seotud inimesed minu ümber. Koheselt sain palju asjalikke nõuandeid, et uue elukorraldusega võimalikult kiiresti harjuda. Sellest hoolimata olen saanud palju pisaraid valada. Küsimused miks mina?, miks nüüd?, kuidas edasi?, kas ma saan hakkama? tiirlesid peas ega tahtnud rahu anda. Ega täielikult ei anna tänaseni. Teades, et minu lähedased tahavad mulle siiralt head öeldes:“ Saa terveks!“, tahaks nutta ja karjuda, sest ma ei saa ju mitte kunagi terveks. Ja ma ei lähe endast välja nende ütluse, vaid kaelalangenud eluaegse karistuse pärast.
Ma tahan elada nagu üks noor naine elama peaks — spontaanselt, aktiivselt ja seiklusrohkelt. Minu eesmärk on õppida diabeediga elama viisil, et ma ei peaks millestki loobuma ning töötan igapäevaselt, et enda keha järjest paremini tundma õppida.
Aga mis see suhkruhaigus siis õieti on? Meenub, et millalgi kooliajal nagu sai midagi õpitud, aga täpselt ei mäleta? Ära põe, sama seis oli ka mul ja muserdavalt paljudel tuttavatel, kellega see jutuks tulnud on.
Olen sulle kirja pannud lihtsustatud versiooni diabeedi ABC-st:
Suures plaanis eristatakse kolme tüüpi: I ja II tüüp ning rasedusaegne diabeet. Kahe tüübi erinevused on, et esimese puhul ei tooda keha enam üldse insuliini, aga teise tüübi puhul osaliselt ikka toodab. Erinevuseks on ka asjaolu, et kui teist tüüpi diabeet on rohkem elustiilihaigus, siis esimese tüübi tekkepõhjused pole teada.
„Oota, aga mis see insuliin oligi?
Insuliin on aine, mis aitab kehal süsivesikutest lagundatud glükoosi rakkudesse viia. Kui glükoos rakkudesse ei jõua, ei saa keha piisavalt energiat. Paljuleierdatud süsivesikud on kõik, mis sisaldavad mingil kujul suhkrut — mahlad, kommid, riis, kartul, piim jne.
Diabeetiku ravi väga suur osa on tervislikud eluviisid — mitmekesine toidulaud, füüsiline aktiivsus ja kvaliteetne uni. Esimest tüüpi diabeetik peab 24/7 enda veresuhkrut jälgima ja mitu korda päevas endale insuliini süstima. Veidi tavapäratumateks, aga üliolulisteks ravimiteks on kiiresti imenduvad süssarid — kommid, mahlad, limonaadid ja šokolaadid. Siinkohal soovitan igaühel paar kommi alati kotipõhjas hoida, sest iial ei tea, millal sinu snäkk kellegi elu võib päästa, sest liiga madal veresuhkru tase on diabeetikutele eluohtlik.
Tänaseks on möödunud minu elust diabeediga juba kuus kuud. Olen kokku korjanud omajagu teadmisi ja kogemusi, mida tahaksin väga jagada. Pikk tee on veel minna, sest diabeet on kaaslane kogu eluks. Loodan, et minu lugudest leiavad kaaskannatajad asjalikke teadmisi ja kuuluvustunde, et nad ei ole selle haigusega üksi. Kõigile antidiabeetikutele soovin avatud meelt, sest diabeediteadmised ei jookse mitte kellelgi mööda külge maha ei enda tervise edendamisel ega tuttavatele diabeetikutele tuge pakkudes.
Siin tõmbakski otsad tänaseks kokku. Kiire sissejuhatus diabeedimaailmasse on antud ning nüüd võib iga lugeja oma esmase diabeediteemalise vestluse edukalt rumalatemplit otsaesisel kartmata üle elada. Arvestades suurte söömapühade saabumist, keskendun järgmises postituses suhkruhaige elu keskpunktile — söögile.
Seniks jääge terveks ning uute diabeedilugudeni!
