Munarakudoonor: emaks saamine pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu. Kurb on mõelda, et keegi peab sellest kogemusest ilma jääma

Paljudel paaridel ei õnnestu pikaaegsest üritamisest hoolimata lapsi saada, ehkki nad seda kogu hingest soovivad. Doonori annetatud munarakk võib nende jaoks olla ainsaks võimaluseks pere luua. Korduvalt munarakke loovutanud Triin räägib oma kogemusest doonorina.

33-aastane tallinlane Triin kuulis munarakudoonorlusest esimest korda lähemalt umbes viis aastat tagasi. „Üks mu hea tuttav sai pärast pikka ootamist ja proovimist lõpuks tänu viljatusravi läbitegemisele emaks. Nägin kui palju ta selle nimel vaeva oli näinud ja kui õnnelik ta oma pisikese ime üle oli, kui see lõpuks tema ellu saabus,“ räägib Triin.

See pani Triinu mõtlema, kui palju taolisi naisi veel on ning kuidas neid aidata saaks. Ka tema oli sel ajal juba samuti ema ning teadis tänu kodus sirguvale tütrele väga hästi, mida see kogemus tähendab.

„Emaks saamine pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu. Kasvan ise koos oma lapsega ja ta annab mulle iga päev nii palju positiivset energiat,“ räägib ta. „Kurb on mõelda, et keegi peab sellest kogemusest ilma jääma.“
Paljud naised jõuavadki doonoriks siis, kui on ise emaks saanud ja tahavad aidata teistel samu emotsioone kogeda. Nii tekkis ka Triinul huvi munarakudoonorluse kohta rohkem teada saada.

Vajadus doonormunarakkude järele kasvab

„Doonormunarakud aitavad neid naisi, kellel muul moel lapsevanemaks saada ei õnnestu,“ selgitab Nova Vita kliiniku doonorite koordinaator ja õde Maire Karu. Selliseid naisi on järjest enam, mis tähendab, et vajadus doonormunarakkude järele kasvab.

Põhjused, miks rasedus vaatamata pikaaegsele proovimisele ei õnnestu, on erinevad. „Siin võib rolli mängida nii naise kõrgem vanus kui erinevad haigused või terviseprobleemid. Vajadus doonormunarakke kasutada võib olla ka väga noorel naisel, kellel ei õnnestu näiteks mõne kaasasündinud probleemi või munasarjade kahjustuse järel oma munarakkudega emaks saada,“ toob Maire näite.
Ka Triinu tutvusringkonnas on väga palju lastetuid paare, kes väga tahaksid endale pisiperet. „Kui minu võimuses on neid inimesi aidata, siis miks ma ei peaks seda tegema?“ küsib naine.„Omapoolse väikse panusega võin muuta kellegi jaoks terve ülejäänud elu õnnelikumaks.“

Kõige tähtsam on tervis!

Eestis võib seaduse järgi munarakudoonoriks olla 18-35-aastane naine. Esimene ja kõige olulisem kriteerium on see, et doonoriks tulnud naine oleks terve,“ räägib Maire Karu. „Ühelt poolt on see tähtis doonori enda jaoks — et ta oleks valmis selle protsessi läbi tegema. Teiselt poolt peavad aga doonorrakud sobituma naisele, kes neid kasutab.“

Naistel, kes on valmis munarakudoonoriks saama, tuleb esmalt täita põhjalik terviseankeet. Seejärel kutsutakse sobivad doonorikandidaadid kliinikusse visiidile, mille käigus antakse protsessi kohta põhjalikku infot ning viiakse läbi uuringud ja analüüsid. Tänu sellele saab ka doonor ise enne loovutamisprotsessiga alustamist väga põhjaliku ülevaate oma terviseseisundist.
„Minu peamine hirm oli alguses see, et äkki ma ei sobigi doonoriks. Teste tegema minnes hakkasin kohutavalt pabistama, et äkki mul on midagi viga. Mõtlesin, et mis siis saab, kui peaks selguma, et mul on mõni haigus,“ räägib Triin. „Kui sain teada, et analüüsid olid kõik korras, siis see oli väga suur kergendus.“
Nii saab doonor lisaks andmisrõõmule kliinikust kaasa ka kindlustunde, et tema tervis on korras.

Teadmine, et saad kedagi aidata on äge!

Sobiv doonor on seesmiselt motiveeritud ja teeb seda heast südamest ning missioonitundest. „Püüan anda alati võimalikult palju infot, et doonoriks tulnud naine jõuaks arusaamisele, kas temas on see sisemine soov olemas. Alles siis saab ta teha kaalutletud otsuse,“ räägib Maire Karu.
Doonorite panuse eest on ette nähtud ka rahaline hüvitis, ent see ei tohiks olla otsuse juures peamiseks ajendiks. „Munarakudoonorid pühendavad selleks oma aega ning peavad sel perioodil tegema oma elus väikeseid korrektiive — need elumuutused paratamatult mõjutavad noore naise igapäevast elu,“ selgitab doonorite koordinaator, miks hüvitis siiski vajalik on.
Triin kinnitab, et raha peale ta doonoriks minnes üldse ei mõelnud. „Ma tean mitmeid inimesi, kellel ei õnnestu lapsi saada, ehkki nad oleks väga head lapsevanemad ja seda tõesti kogu hingest soovivad. Teadmine, et saad kedagi niimoodi aidata on lihtsalt nii äge ja kaalub kõik muu üles.“

Esialgne hirm hajub kiiresti

Esimest korda munarakke loovutama minnes võib doonoril kindlasti palju ärevaid mõtteid olla. Ka Triinu jaoks oli kogu see protsess alguses pisut ärevusttekitav. „Esialgu tundus ikka natuke hirmutav, et peab iseennast süstima,“ rääkis Triin. „Maire näitas aga kliinikus kenasti ette, kuidas see käib, selgitas ja rahustas. Lõpuks kui pidin sellega kodus iseseisvalt hakkama saama, siis ei olnudki seal enam midagi nii hirmsat.“

Ka Maire Karu kinnitab, et kõik doonorid on süstimisega väga edukalt hakkama saanud ning sellega kiiresti harjunud. „Nad on kõik väga tublid! Hirmud tulevad üldjuhul teadmatusest ning kui doonor midagi kardab, siis see tähendab, et talle on vaja veel asju paremini lahti rääkida, selgitada ja ette näidata. Minu eesmärk on teha kõik endast olenev, et doonor ennast võimalikult mugavalt tunneks,“ rääkis ta.

Kui infot on piisavalt ja doonoril on olnud aega kõige üle järele mõelda, siis hajuvad üldiselt hirmud üsna kiirelt. „Kogu esialgne ärevus kadus kiiresti tänu sellele, et kogu personal kellega kliinikus kokku puutusin oli äärmiselt sõbralik ja abivalmis,“ räägib Triin, kes pelgas lisaks süstidele alguses ka narkoosi. „Tegelikult ei tasu neid protseduure absoluutselt karta! See läks kõik nii loomulikult ja valutult,“ teab ta nüüd.

Paljud doonorid annetavad korduvalt

Praeguseks on Triin munarakke loovutamas käinud juba neli korda. „Kui esimesele korrale läksin vastu kerge ootusärevusega, siis pärast seda olid pisemadki hirmud kadunud. See positiivne emotsioon, mis teiste aitamisest endale tagasi tuleb on lihtsalt nii võimas,“ räägib mitmekordne doonor.

Ühe doonori rakkudest võib laps sündida maksimaalselt kuude perekonda ja paljud doonorid on loovutanud munarakke korduvalt. „Väga sageli tulevad doonorid, kes ühe doonortsükli läbi on teinud, meie juurde uuesti loovutama,“ räägib Maire Karu. „See teeb alati rõõmsaks — minu jaoks on see tagasiside, et loovutusest saadud kogemus oli meeldiv.“

„Natuke on muidugi kahju, et kunagi tegelikult teada ei saa, kas minu annetatud rakkude abil on keegi omale pisikese tütre või poja perekonda lisaks saanud,“ räägib Triin.
Sellega peab doonoriks hakates arvestama, et aidates jääd ise anonüümseks ning sul ei ole õigust teada saada mitte mingisugust infot annetatud rakust sündinud lapse kohta. „Samas, eks see ole ju nii ka näiteks verd annetades,“ mõtiskleb Triin ja lisab: „Ega me siis ka mõtle, kes see inimene on, kelle soontes see veri voolab või mis elu ta elab. Tunneme lihtsalt heameelt, et saime kedagi aidata!“