Oled elu jooksul palju haiglates viibinud. Millised on kõige naljakamad ja meeldejäävamad hetked neist kordadest?

Mäletan vahejuhtumit oma pimesoolega, mis viis kiire operatsioonini. Olin kuueteistkümnene ja see oli mu esimene kord olla “lõikuslaual”. Tehti kõik vajalikud protseduurid, ma uinusin, ärkasin mõni hetk hiljem ja ütlesin, et mu kõht valutab tugevasti. Ma pole kunagi näinud inimesi nii kiiresti liigutamas kui siis. Nad andsid mulle uue annuse narkoosi, et ma uuesti magama jääksin. See tähendab, ma olin üles ärganud vahepeal, kui mu kõht oli veel avatud. Kes küll niimoodi käitub?
Kõige hirmsam lugu juhtus aga Tartu Ülikooli kliinikumis, kui ärkasin pärast oma lõikust ega suutnud jalgu liigutada. Kuidas ma ka ei proovinud, mitte miski ei liikunud ja ma sattusin paanikasse. Läksin endast välja ja vajutasin hädaabi nuppu. Õde tuli jooksuga: “Kas kõik on korras, härra Benton?” Mu silmis olid pisarad ja ma vastasin üsna nutuse häälega: “Ma ei saa oma jalgu liigutada”. Ta hakkas naerma ja soovitas mul patsutada oma puusi. Sealt leidsin raskused, mis mu kummalegi küljele olid paigutatud. “Need on selleks, et te ei liigutaks ja et lõikuse piirkond püsiks paigal,” selgitas ta. “Homme, kui me need ära võtame, saate jälle jalgu liigutada, uskuge mind”.
Ma pole kunagi olnud nii hirmul, samal ajal hullupööra naerdes.

Mis oli raskeim periood neeruhaiguse ajal?
Kõige raskemad olid minu jaoks need tunnid, mil olin valust täiesti vaevatud. Ma ei suutnud püstigi tõusta. Oksendasin lõputult. Olin haiglapalatis üksi ja ehkki teadsin, et haiglas valvavad mind targad arstid ning võin end julgelt tunda heades kätes, tahtsin väga, et sel hetkel oleks keegigi mu perekonnast sealsamas viibinud.

Kes aitas sul leida endas jõudu raskeimatel hetkedel?
Mu naine ja tütred on alati seisnud mu selja taga, mida iganes ma ette võtan. See on tingimusteta armastus. Elus tuleb aina ette võitlusi küll tervise, karjääri või millegi muu nimel ja ükskõik kui positiivne ka poleks su eelhoiak, võib juhtuda, et mingil hetkel murdud siiski. Sel momendil leiad jaksu edasi läbi murda vaid seepärast, et sul on naine, tütred ja teised inimesed su elus, kes usuvad sinusse ja annavad sulle põhjusi edasi elada. Kui kuulen oma naist ütlemas “ma arvasin, et sa ei anna kunagi alla”, siis mõistan, et jah! – ma ei annagi kunagi alla. Kuuldes oma tütreid ja sõpru kinnitamas, et suudan sellest kõigest välja tulla, tunnen soovi jälle tantsida.
Põhjust elada on palju enam, kui ise arvata oskad. Niisiis on aeg kogu oma jõud koondada ja uskuda, et suudad võita. Nagu alati oled suutnud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid