Füüsiline aktiivsus on väga oluline komponent veresuhkru ohjamiseks ning regulaarne liikumine võiks olla iga enda kehast hooliva inimese päevakavas. Kahjuks ma pole iialgi väga spordilembeline olnud ning füüsilist aktiivsust hindan rohkem teoorias kui praktikas. Liigutan end tavaliselt ainult siis, kui insuliinikogused koos veresuhkruga tõusma hakkavad või kui elukaaslane väga pinda käib, et mingile spordisündmusele oleks vaja minna. Seetõttu arvestan spordile panustatud raha ka diabeediravi kuludesse. Kui spordiklubides käia viitsin, siis põhiliselt vaid ujumas või rühmatrennides, aga nagu ikka — just, kui hakkasin üht klubi fännama, lühendati rühmatreeningute aega ja tänaseks on kõik trenniputkad Tallinnas kinni pandud. Neil põhjustel ei kulu mõni kuu spordile üldse, mõnel kuul võib arvestada umbes 50-70 euroga.

Võiks öelda, et söök ei ole diabeedikulu, sest ka ilma suhkruhaiguseta peaksin ju sööma, aga suhkruhaigusest tulenevalt on toidukulud kindlasti suurenenud. Kui muidu me ka ikka jälgisime, et puu-ja köögivilju kodus oleks, siis nüüd moodustab värske kraam lõviosa meie ostukorvist. Kui muidu sõin ka ikka maiustusi, siis nüüd on varud peidetud igasse toa nurka, autosse, kõikidesse kottidesse, tööle, vanemate juurde jne. Kui lemmikmaiustused mind igal sammul saadavad, siis paratamatult söön neid ise rohkem ja jagan viisakusest teistelegi ning pean järjest tihedamini varusid uuendama. Kuna me ei ole just kõige säästvamad inimesed, võib julgelt 150 eurot kuus toidule juurde kirjutada, mida diabeedi tõttu soetama oleme hakanud.

Kuhu kulub raha?

Ja siis on diabeeditarvikud. Minu kõige suurem kulu on ilmselt Freestyle Libre 2 sensorid, millele kulub 130 eurot kuus. Mis imeloomad need on, olen täpsemalt kirja pannud Anxi Diabeedijuttudesse. Võimalik on kasutada ka insuliinipumpa, mida Haigekassa kompenseerib vaid lastele ning kiire otsingu tulemusena on selle hinnaks 2650 eurot. Pole halli aimugi, kas sinna lisandub veel jooksvaid kulusid või kui pika perioodi jooksul seda kasutada saab, aga kuni HK seda ei täiskasvanutele ei kompenseeri, ei hakka ma isegi seda kaaluma. Insuliini, glükomeetri varustusele ja pen-nõeltele kulub umbes 20-30 eurtsi ringis kuus.

Kõige kurvem on see, et isegi, kui raha sensoreid osta oleks, siis neid hankida on jube keeruline. Mina saan neid tänu oma sakslastest tuttavatele, kes neid mulle iga natukese aja tagant juurde saadavad. Erinevatest ponnistustest hoolimata, ei ole mul õnnestunud endale neid ise tellida. See on üks väga suur murekoht paljudele diabeetikutele, milles vajaksime hädasti riigi abistavat kätt. Kui vahenditest ei piisa, et sensoreid ja pumpasid rahastada, oleks hüper-super-mega palju abi juba sellest, kui inimesed saaksid sensoreid Eestist soetada. Ma tean, et üks teine ettevõte pakub sensoreid Eestis, aga seni pole keegi neid väga sooja sõnaga mulle soovitanud, mistõttu pole ma neid ka proovinud. Libre on seni mind väga ustavalt teeninud ning loodetavasti teeb seda ka edaspidi.

Kõigele eelnevale lisaks kulub ka erinevatele muudele ravimitele, tarvikutele ja vitamiinidele. On olemas spetsiaalsed diabeetikute vitamiinid, mille pakk maksab ligi 10 eurot. Kindlasti kulub juba staažikamatel diabeetikutel raha ka tüsistuste kontrolli all hoidmiseks või raviks vajavate ravimitele, kuid sellega ma pole isiklikult veel kokku puutunud. Lisaks veel näiteks spetsiaalsed kotid insuliini õigel temperatuuril säilitamiseks, glükomeeter ja kott kõikide muude asjade hoiustamiseks.

Oma lühikese diabeedistaaži juures olen aru saanud, et kui riik midagi diabeetikute jaoks teeb, siis suuresti lastele. Ja ma olen siiralt tänulik sellegi eest, sest diabeediga kasvamine ja haigete laste kasvatamine on üks tohutult raske töö.

Mingi aeg tagasi nägin kedagi kommenteerimas, et riik võiks määrata kindla summa igale diabeetikule, et ta saaks valida, milliseid tarvikuid kasutab. Hetkel rahastab Haigekassa glükomeetriga seotud tarvikuid, kuid kuna mina kasutan sensorit, jäävad minu ja paljude teiste sensorikasutajate glükomeetri asjad põhimõtteliselt kasutamata ning riigi antud toetuse võib korstnasse kirjutada. Usun, et kui veidi aega sellesse investeerida ning ajusid ragistada, suudaksid riigi helgeimad pead palju kasulikuma lahenduse välja mõelda, et inimesed saaksid endile sobivaima lahenduse ise valida. Lõpuks muudavad sensorid ja pumbad suhkruhaigete elukvaliteeti meeletul määral paremaks ning need inimesed oleksid ka riigile maksumaksjatena väärtuslikumad.

Kust saada abi?

Eks me kõik ilmselt eelistaks olla terved ja täieliku töövõimega inimesed, kuid kuigi alati ei pruugi see välja paista, siis vähemalt esimest tüüpi diabeetikuid varitsevad pidevalt erinevad ohud ning me ei tohiks kõiki töid teha. Kui juba haige olla, on hea, kui riik paneb mingilgi määral õla alla, et kehvast olukorrast parimat keevitada. Et elada kvaliteetsemat elu ning saada väikest rahasüsti, soovitan pöörduda Töötukassa poole. Sealt on võimalik taotleda igasuguseid asju. Enim levinud on Töövõimetustoetus. Ja kui juba töövõimetuks oled tunnistatud, on võimalik taotleda ka töölesõidu toetust . Viimane on vähetuntum teadmine, kuid kasuks ikka. Lisaks saab Töötukassast taotleda tööalast rehabilitatsiooni, mida saavad taotleda kõik töötavad, õppivad, töötuna arvel, puudega, töövõimetusega ja ettevõtlusega tegelevad inimesed.

Pakutavatest teenustest on valikus erinevad nõustamised ja teraapiad, mis ei jookseks ilmselt suuremalt osalt inimestelt mööda külge maha. Üheks nende partneriks on ka Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, kelle juures mina näiteks psühholoogilist nõustamist saan. Siin on mitu kirssi tordil — esiteks, plekib Töötukassa need teenused kinni ja teiseks — pärast Töötukassa juhtumikorraldaja juures käimist peab kahe nädala jooksul juba esimene kohtumine teenusepakkujaga kokku olema lepitud. Kolmandaks — ei pea ise higistama, et valikutemerest õige leida, sest juhtumikorraldaja aitab soovitada sobivaid ning ei saa endale lõputult vabandusi otsida, et mitte minna või visiite edasi lükata.

Minu arvates ongi hea selgitada diabeeti haigusena, millega saab väga hästi elada, kui on piisavalt raha ja järjekindlust. Kõigepealt ongi vaja olla väga tugeva enesedistsipliiniga, et toitumise, liikumise ja süstimistega suhkrud korras hoida. Seejärel oleks vaja hunnikutes raha, et soetada vajalikke tarvikuid, kvaliteetset toitu ja trennivahendeid. Soovin oma saatusekaaslastele kindlat meelt ja motivatsiooni end hoida. Tahaksin elada riigis, kus kellegi tervis ei kannataks finantsiliste komistuskivide tõttu ning keegi ei peaks leppima kehvema elukvaliteediga, sest raha lihtsalt ei jagu.

Erinevatel elulistel ja suhkruhaigusega seotud teemadel olen kirjutanud ka enda blogis Anxi Diabeedijutud. Soovitan minu lehele kiigata inimestel, keda puudutavad vahetud lood elust enesest ning keda huvitavad noore inimese mured ja rõõmud.