Enne, kui on liiga hilja: andesta oma vanematele, nad andsid siiski endast parima

Emotsionaalne tasakaal tuleb koos heakskiidu, leppimise, hindamise, mõistmise, väärtustamise ja austamisega, mida me tahame lapsena tunda saada. Kui lapsel sellest puudust jääb, siis süüdistavad nad selles oma vanemaid.

Suhe vanematega

Tavaliselt muutub suhe vanematega halvemaks siis, kui laps jõuab teismeikka. Kui see periood on läbitud, siis suhe stabiliseerub. Võib aga juhtuda, et erimeelsused jäävad püsima raske iseloomu pärast, on siis tegemist vanemapoolse või teismelise enesega, selline jätkuv lõhe lapse ja vanemate vahel võib saada valuküsimuseks.

Seda ei ole kohe näha, aga aastate möödudes paneme me tähele, et kõik on omavahel seotud. Meie suhteprobleemid ja emotsionaalne tasakaalutus on alguse saanud meie endi kodust juba sellel ajal, kui me olime veel väiksed. Vanematel on lapse enesekindluse rajamise ja loomise juures suur roll.

Lapse suhe vanematega jääb tema eluteed valgustama kogu eluks. Vanemate valedest sammudest sünnivad tunded, mis võivad meid jääda kummitama kogu eluks, rikkudes suurel määral elukvaliteeti. Kõige sagedamini esinev sündroom on mahajäetuse tunne, mida tunneb laps, kui lapsevanem liiga palju tööd teeb ja vähe kodus viibib. Või siis lahutuse ajal, mil laps tunneb end hüljatuna vanema poolt, kes lahkub. Või siis vanema surmajärgselt.

Hirm hüljatuse ees jääb hinge pidama ja juurdub sinna kogu eluks. Need inimesed, kes tunnevad end nii, elavad väga raskelt läbi oma elukaaslaste eksimusi, töö juures tehtud vigu, sest see kõik elustab uuesti lapsepõlve haavad. Nad tunnevad otsekui oleksid nad taas hüljatud lapsed, kes kannavad endaga kaasas suurt murekoormat.

Kahjuks toob selline hirm enesega kaasa nõiaringi, kui hirm muutub väga tugevaks, siis saab see inimese üle võimust ja valitseb tihti alateadlikult mõtete ja otsuste üle. Ja tekib külgetõmbejõud, mille jooksul inimene tõmbab enesele ligi neid inimesi ja situatsioone, mis taaselustavad vanad haavad. Seda juhtub sageli, et üks inimene satub ikka ja jälle samade probleemidega inimeste otsa ja lahkumineku põhjus on taas sama. Olukorrad korduvad ja inimene tunneb, et väljapääsu ei olegi.

Andestamine on tasakaalu võti

Vanemate süüdistamine hoiab haavu lahtisena ja viitab sellele, et vanematel on ikka veel nii suur mõju sinu ja su elu üle. Sa süüdistad ikka neid ja see tekitab jõuetuse tunde, mis rikub su enda elu. Et seda nõiaringi lõpetada, tuleb õppida andestama.

Loomulikult pole andestamine kerge. Sest andeks peab andma kogu hingest ja südamest. See nõuab julgust, küpsust, tarkust. Selleks, et mõista ja ära tunda oma tundeid, nii keerulised, kui nad ka ei ole, on vaja vaadata iseenese sisse ja tuua välja kõige hirmsamad süüdistused.

Andestamine vabastab ja tugevdab sidemeid. Andestamine loob emotsionaalse tasakaalu, mida süüdistamised on rikkunud. Sest mineviku haavad mõjutavad kõiki su suhteid, su rahalist seisukorda ja su üldist heaolu. See takistab sul olla õnnelik, leida armastust ja elada täisväärtuslikku elu.

Allikas: Kodused Lood