Kati soovitab D-vitamiini taset perearsti juures määrata kaks korda aastas. „Esimene kord võiks olla maikuus, et vaadata ära, kas D-vitamiini tuleks ka suvekuudel toidulisandina juurde võtta, ja teine kord võiks analüüsid teha septembri lõpus või oktoobri alguses,” soovitab ta ning lisab, et suvine D-vitamiini toidulisandina tarbimine on vajalik eelkõige neile, kellel on kaasuvaid haigusi, mis võivad vitamiini imendumist alla suruda. Selliste haigustena loetleb ta astmat, artriiti, epilepsiat, aga ka südame- ja veresoonkonna haigusi. Kindlasti tasub Kati sõnul teada ka seda, et hormoonpreparaadid, näiteks rasestumisvastased vahendid, võivad D-vitamiini imendumist pärssida. Kuigi D-vitamiinile on olemas ka riiklikud üldised päevased kogused, siis Kati sõnul tasub siinkohal olla individuaalne ja toidulisandina tarbitav kogus vereanalüüsiga selgeks teha.

D-vitamiini defitsiit on eestlaste hulgas järjest süvenev probleem, sest kodus ja toas istumine on suurenenud. „Oleme ise avastanud, et näiteks noortel on D-vitamiini tase ka suvel üllatavalt madal. Noor inimene seda aga üldjuhul ise ei tunne.” Eakate seas on see samuti suur probleem, sest neil on naha kaudu D-vitamiini omastamine kuni 75 protsendi ulatuses halvenenud. „Samuti on nad rohkem kodused ega eelista suvel päikese käes olla. Pigem istuvad varjus.”

Uue rühmana, kellel esineb üha sagedamini D-vitamiini defitsiiti, saab välja tuua harrastussportlased. „Neile, kes tegelevad aktiivselt spordiga, on D-vitamiin äärmiselt oluline. Võrkpall, sulgpall, korvpall, jõusaalis käimine, rühmatreeningud ja nii edasi – neis kõigis kasutame aktiivselt lihaseid ning seetõttu muutub D-vitamiin eriti oluliseks.”

Kati sõnul on D-vitamiini raske alahinnata. „D-vitamiini defitsiidiga veres saab seostada nii väsimustunnet, meeleoluhäireid, depressiooni ja stressi, aga ka luude ja lihaste probleeme ning erinevaid infektsioone.”

Kui pikalt kestavad D-vitamiini varud ja miks ülekaalulised inimesed peaksid suuremaid koguseid tarbima, kuula juba podcast’ist: