“Ma ei unusta kunagi oma kursusel käinud Marion J. Douglast. Ma ei kasuta siin tema pärisnime. Isiklikel põhjustel palus ta mul seda mitte teha,” kirjutab Carnegie ja jagab tema tõestisündinud lugu, mida ta kursusel osalejatega jagas. Ta kirjeldas, et teda tabas õnnetus, pealegi kaks korda järjest. Esmalt kaotas ta oma viieaastase tütre, keda ta väga armastas. Tema ja ta naine arvasid, et ei saa sellest kaotusest kunagi üle, kuid siis, nagu Marion ütles, andis jumal neile kümme kuud hiljem uue lapse, väikse tüdruku – aga ta suri viis päeva pärast sündi.

Selline kahekordne kaotus oli peaaegu väljakannatamatult valus. „Ma ei suutnud seda taluda,“ rääkis tüdrukute isa. „Ma ei maganud, söönud ega puhanud. Mu närvid olid täiesti läbi ja minu usk enesesse kadunud. Viimaks läksin arstide juurde. Esimene kirjutas mulle unerohtu ja teine soovitas reisima minna. Proovisin mõlemat, aga kumbki ei aidanud. Mul oli tunne, et kogu mu keha oli surutud pihtide vahele, mis mulle üha tugevamat survet avaldasid.“ Kaotusvalust tekkinud pinge võib olla halvav.

„Tänu jumalale oli meil veel üks laps – meie nelja-aastane poeg. Tema lahendaski mu probleemi. Ühel pärastlõunal, kui ma tegevusetult muremõtteid mõlgutades omaette istusin, tuli ta minu juurde ja ütles: „Issi, ehita mulle paat.“ Mul polnud mingit isu paati ehitada. Ausalt öeldes polnud mul tuju üldse mitte midagi teha. Aga mu poeg on üks järeleandmatu tegelane! Lõpuks andsin järele.

Tolle mängupaadi meisterdamine võttis mul umbes kolm tundi. Kui paat valmis sai, taipasin äkitselt, et nende kolme tunni jooksul olin ennast vaimselt lõdvestanud – midagi, mida ma polnud juba kuid teha suutnud!

See avastus raputas mind letargiast välja ja pani mõtlema – see oli midagi, mida ma polnud samuti suutnud mitu kuud normaalsel viisil ja rahulikult teha. Mõistsin, et väga raske on muretseda, kui pead tegema midagi, mis vajab tegevuse planeerimist ja mõttetegevust. Antud juhul oli paadiehitamine muremõtted täielikult eemale peletanud. Seega otsustasin end tegevuses hoida.

Järgmisel ööl käisin majas läbi kõik toad ja koostasin nimekirja töödest, mis oli vaja ära teha. Vaja oli parandada terve hulk asju: raamaturiiulid, trepiastmed, topeltaknad, aknaluugid, ukselingid ja -lukud ning tilkuvad veekraanid. Nii kummaline, kui see ka polnud, tegin kahe nädala jooksul nimekirja 242 asjast, mis mu tähelepanu vajasid.

Viimase kahe aasta jooksul olen enamiku neist korda teinud. Peale selle olen oma elu täitnud stimuleerivad tegevusega. Kahel õhtul nädalas käin New Yorgi ühes õhtukoolis täiskasvanute kursustel. Olen oma kodulinnas ühiskondlikult aktiivne ja nüüdseks on minust saanud kohaliku kooli juhatuse esimees. Käin väga paljudel kohtumistel ,aitan koguda raha Punase Risti jaks ja tegelen paljude teiste asjadega. Olen nii hõivatud, et mul ei jää muretsemiseks lihtsalt aega.

Pole aega muretsemiseks! Täpselt sedasama ütles ka Winston Churchill, kui ta teise maailmasõja raskeimatel aegadel töötas kaheksateist tundi päevas. Kui temalt küsiti, kas ta tunneb enda õlule võetud tohutu vastutuse pärast muret, vastas ta lihtsalt: „Olen selleks liiga hõivatud. Mul ei jää muretsemiseks aega.“

Töösse sukeldumine

Samasuguse pinge all töötas Charles Kettering, kui ta võttis käsile tollastele automobiilidele esimeste starterite leiutamise. Charles Kettering oli kuni pensionile jäämiseni suurfirma General Motorsi asepresident ja juhatas ka sama firma maailmakuulsat arendusettevõtet General Motors Research Corporations. Starterite leiutamise ajal oli ta aga nii vaene, et kasutas laboratooriumina oma farmi juurde kuuluva lauda heinalakka ja laenas toidu ostmiseks raha oma naiselt, kes andis klaveritunde. Peale selle pidi ta hiljem juurde laenama veel viissada dollarit oma elukindlustuspoliisi arvelt. Carnegie küsis tema naiselt, kas ta ka kõige toimuva pärast muret tundis, ja ta vastas: „Jah, olin nii mures, et ei saanud korralikult magadagi, kuid minu mees mitte, sest ta oli niivõrd töösse sukeldunud, et tal ei jätkunud muretsemiseks aega.“

Suur teadlane Pasteur on rääkinud rahust, mida leitakse raamatukogudes ja laboratooriumides. Mis muudab need kohad nii rahulikuks? Raamatukogudes ja laboratooriumides on inimesed tavaliselt liiga süvenenud oma tegevustesse, et iseenda pärast muretseda. Teadlastel esineb harva närvivapustusi. Neil pole aega, et endale sellist luksust lubada.

Kuidas aitab nii lihtne asi, nagu seda on millegagi ametis olemine, ärevust eemal hoida? Teatava seaduspärasuse tõttu – ühe kõige tähtsama seaduspära, mida psühholoogid kunagi avastanud on. See kõlab nii: inimmõistusel, ükskõik kui hiilgav see poleks, on võimatu mõelda samal ajal rohkem kui ühest asjast. Tundub uskumatu?

Carnegie teeb katse: lõdvestage ennast, sulgege silmad ja püüdke üheaegselt mõelda Vabadussambale ja oma plaanidele homseks hommikuks (proovige seda kohe praegu).

Kas polnud nii, et võimalik oli keskenduda nii ühele kui teisele mõttele kordamööda, aga mitte mõlemale korraga? Sama kehtib emotsioonide osas. Me ei saa olla elevil ja entusiastlikud ning samal ajal murest vaevatud. Ühte laadi emotsioon surub teistsuguse välja. See lihtne avastus andis teise maailmasõja aegsetele sõjaväepsühholoogidele võimaluse teha tõelisi imesid.

Lahingust naasnud sõdurid osutusid vaimselt sedavõrd räsituks, et neid hakati kutsuma „psühhoneurootikuteks“. Armeearstid määrasid järgmise ravi: „Hoidke neid pidevalt tegevuses.“

Nende meeste kogu ärkvelolekuaeg täideti tegevusega, tavaliselt millegagi, mida sai teha värskes õhus: kalapüüdmine, jahilkäimine, pallimängud, golf, välifotograafia, aiatööde tegemine ja tantsimine. Neile ei jäetud aega raskete sõjakogemuste peale mõtlemiseks.

Tänapäeval kutsutakse ravieesmärgil töö määramist tööteraapiaks. Selles pole midagi uut, sest sellist ravi sooritasid Vana-Kreeka arstid juba viissada aastat enne Kristust