"Kui leiad noorena inimese, kellega on suurepärane klapp, siis võib kohe leivad ühte kappi panna. Sest miks ka mitte! Kui satuvad sellised vähe "vigased" kaaslased, siis on mõistlikum distantsi hoida ja oma õnn, areng ja meelerahu esimese prioriteedina hoida. Minul oli kunagi üks tüüp, kellega muidu oli tore ja lõbus, aga ta oli hasartmängusõltlane ja kui vihastas, siis oi, mis roppusi ja sõimu sealt tuli. Selline egoistlik suur titt oli kohati ja siis ma ei kolinudki temaga kokku, vaid lobisesime telefonitsi, vabal ajal käisime külas ja koos käisime söömas jne. Ja see kestis aastaid nii.

Ta oleks muidugi tahtnud kokku kolida, aga ma ei usu, et sellise inimesega lihtne oleks elada.

Ta oleks muidugi tahtnud kokku kolida, aga ma ei usu, et sellise inimesega lihtne oleks elada. Kuid hea meelelahutaja oli ta küll ja hea sõber ka. Eks armastust oli samuti, aga mul on hea meel, et selget mõistust hoida suutsin.

Nüüd on viis aastat möödas sellest hetkest, kui temaga kohtusin ja mõtlen, et küll on ikka hästi, et temaga end ei sidunud. Ei ole temast meest ega asja. Praeguseks ei kannata teda isegi sõbrana enam välja ja me ei suhtle üldse. Nüüd suhtlen ühe "igava" noormehega, kes ei ole küll suur jutumees, aga on normaalne inimene ja tegudemees. Võimalik, et temaga kolin ühel hetkel kokku."