“Kuulen palju seda küsimust: Kas ta on see õige? Õiget ega valet aga pole olemas, on kehtivad sotsiaalsed reeglid ja oma tahe. Iga suhe on alati „õige“, sest see on praegune reaalsus. Seda on vaja kogeda, muidu see meie elus poleks. Kedagi pole kellegi teise jaoks loodud, ikka iseenda jaoks.

Kus üldse on õige ja vale mõõdupuu? Ema, isa, vanaema, naabrinaise või kirikuõpetaja käes? Imelik, aga just seal, teiste käes see mõõdupuu ongi. Meile on ajast aega vastused ette antud — reeglistik on olnud väga jäik. Meid on treenitud oma intuitsiooni mitte kuulama ja usaldama. Nüüd, kus juba nagu oleksime vabad, ei osata oma vaba tahet kasutada.

Mida teha? Igal juhul tuleb muuta enda suhtumist, sest teist inimest me muuta ei saa. Kui inimene tundub tore, huvitav, intiimne osa käivitub ja lastega on ka sõbralik, siis võiks proovida uuesti armumist. See on natuke pikem lugu, aga põhimõtteliselt tuleb hakata nägema kaaslases rohkem seda, mis meeldib.

Mittemeeldivaid asju ei ole vaja ignoreerida, aga neile ei peaks erilist tähelepanu pöörama, et need toitu ei saaks. Tuleks üles leida need omadused ja teod, millest saab olla vaimustuses ja seda talle ka alati öelda.”

Jaga
Kommentaarid