Robbins tõdeb, et raamatu jaoks uurimistööd tehes üllatus ta väga, kui selgusid edasilükkamise tõelised põhjused. Ta selgitab, et on kahte laadi edasilükkamist: laastav edasilükkamine, mida teed siis, kui väldid kohustusi, ja viljakas edasilükkamine, mis on iga loomeprotsessi oluline osa.

Viljakas edasilükkamine

Uuringud näutavad, et kui töötad mõne loovprojekti või uuendusliku lahenduse kallal, pole edasilükkamise pelgalt hea, vaid lausa tähtis. Loomeprotsess võtab aega. Lisaaeg, mis kulub vaimsele uitamisele, annab jõudu leida veel rohkem loovaid ja erilaadseid ideid, et oma tööd täiustada.

Viljakust edasilükkamisest teada saamine oli mulle selle raamatu kirjutamisel tohutult vabastav. Enne kui selle avastasin, tõrelesin endaga alatuna, sest tundsin end läbi põlemas, mul oli kirjaniku kramp ja arvasin, et olen seepärast kehv kirjanik, laisk ja saamatu. Tegelikult nõudis nii mahukas loovtöö lihtsalt rohkem aega.

Mõistus vajas pause ja aega uitamiseks. Raamatu valmimine võttis seitse kuud kauem, kui olin arvanud, kuid tulemus on tänu sellele sadu kordi parem. Kui sa ei saa soovitud tulemusi, anna asjale veidi aega, keskendu vahelduseks millelegi muule ja seejärel tule selge pilguga tagasi. Kui töötad loomeprojekti kallal ja sellel pole kindlat tähtaega, pole see edasilükkamine, kui jätad töö mõneks nädalaks ootele ja lased mõistusel ringi luusida. See ongi loomeprotsess. Värsked ideed, mille viljaka edasilükkamise käigus saad, teevad tulemuse veel paremaks.

Laastav edasilükkamine

Laastav edasilükkamine on hoopis teistsugune loom. Teed seda siis, kui väldid töid, mis tuleb ära teha, ja tead, et nende tegemata jätmisel on negatiivsed tagajärjed. See harjumus annab hiljem vastu näppe.

Kõigil meil on hulk asju, mille ärategemiseni me kuidagi ei jõua: fotoalbumite täitmine, tabeli analüüsimine, pakkumise kirjutamine, isa kodust asjade ära toomine või äri kasvatamiseks vajalike tegevustega pihta hakkamine. Siis kuulub kõik, mille tegemist väldime sihilikult, kuid mida on vaja teha.

Robbins kirjutab, et enamik ei tea, miks nad asju edasi lükkavad. Pikka aega arvasid kõik, et edasilükkamine tuleneb nigelast ajujuhtimisest, tahtejõuetuses või enesedistsipliini puudumisest. Küll me võisime eksida. Edasilükkamine pole sugugi laiskuse vorm. See on stressiga toimetuleku mehhanism.