“Mu töökaaslane elas paadunud veganiga, lisaks oli neil kaks last ja mitu kassi. Kodu nagu kasvuhoone, kõikvõimalikke taimi täis. Harrastas “tervislikke” eluviise. Käis iga päev, kaasa arvatud nädalavahetustel “trennis”, saabus koju duši all käinuna ja rampväsinuna.

Siis sai noorem lastest täisealiseks ja saabus tõehetk mees lahutas oma harmoonilise abielu ning kolis “trenni”. Nimelt olid tal aastaid kõrvalsuhe normaalse naisterahvaga, kellega oli saanud imearmsa tütre. Neil oli loodud ühine sisustatud kodu ja kogu see “trenn” oli ideaalne võimalus kaksikelu elamiseks.

Meie ehk töökaaslased teadsime mõlema naise olemasolust, teadsime söömise- ja kodusisustamise probleemidest, mis olid tal esimese naisega. Ning ainult ootasime, millal ta saab normaalse naise juurde päriseks kolida ja ühiselt otsustada, mismoodi kodu peab välja nägema.

Asi toimus aastaid tagasi, aga huvitav ongi see, et tema esimene naine pole tänaseni püsisuhet leidnud. Lihtsalt on inimesi, kellega on raske mingit ühist arusaamist elust leida.”