Viimast nädalat raseda kogemus: õnneks märkas aknast minu möllamist naabrimees, kes aitas mu välja kaevata

Paari päeva jooksul oleme avaldanud kummalisi kogemusi, mille osaks on lapseootel naised Eestis saanud. Loe neid SIIT ja SIIT. Kommentaarides jagas oma lugu veel üks naine, kes viimasel rasedusnädalal sai tunda uskumatut kohtlemist ühe teise naise poolt. Õnneks tõttas naabrimees appi.

“Tuli ka üks lugu meelde. Olin viimaseid nädalaid lapseootel ja tol aastal oli hästi lumerohke talv. Majaesine tee oli hommikul puhtamaks lükatud, aga vahepeal jälle sadas. Hakkasin autoga maja eest välja sõitma, aga jäin lumme kinni ja nii õnnetult, et ei liigu edasi ega tagasi.

Paras jama: mina oma hiiglasuure kõhuga, auto blokeerib majaesist teed, meest ka kodus pole, kes välja aitaks. Ega midagi, välja peab saama kuidagi. Autos meil taga alati sapöörilabidas. Võtsin välja, hakkasin kaevama. Minge metsa, kus see oli alles vaatepilt. Suur kõht, väike labidanikats ja lademetes lund. Arvasin päriselt, et nüüd hakkan sealsamas sünnitama. Pingutasin, kus jõudsin, aga võite arvata, et see oli üks müstiliselt aeglane ettevõtmine, sest iga viske peale võttis oigama ja pidi kõhtu sirutama.

Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Minu taga peatus auto, naisterahvas roolis. Ootas minutikese ja tuli siis välja minu juurde. Vaatas veel veidi vaikides, mida teen. Astus sammu lähemale ja mina juba nii rõõmus, et aitab mu välja. Hoopis aga küsis: “Kaua läheb veel vä?” Ma olin täiesti šokis, ei osanud A-d ega B-d vastata. Kokutasin, et vist jah. Kodanik pöördus puhkides minema ja pürstis autosse tagasi. Ootas seal edasi.

Õnneks märkas aknast minu möllamist ülemine naabrimees, kes tuli jooksuga ja aitas mu välja kaevata. Kõik lahenes hästi, sünnitama ka ei hakanud, aga ma siiani ei suuda uskuda tolle naisterahva reaktsiooni. Muidugi võib olla palju tahetudki, et võõras appi tuleks. Ehk ei saagi tulla, sest endal selg nõrk vms, aga midagi nii erakordselt rumalat küsida — vot see on kõrgem pilotaaž.”